Chris Pauling “Sissejuhatus budismi”
Sissejuhatus
Budism on saanud Läänemaailmas vist kõige jõulisemalt levivaks religioosseks traditsiooniks. Ajal, mil valikud näivad piirduvat kas kitsalt materialistliku maailmavaatega, milles on raske leida elule mõtet, või traditsioonilise usuga, mille dogmasid paljud ei suuda aktsepteerida, pakub budism väga vana – ja samas väga radikaalset – alternatiivi. Üha rohkem inimesi hakkab mõistma, et hüljanud meie ühiskonna traditsioonilised religioossed arusaamad, viskasime koos pesuveega välja ka vaimsuse lapse. Nad pöörduvad budismi poole – teele, millel taas avastada inimlikud ja vaimsed väärtused, millest tunneme nii suurt puudust oma ajastu kõledas tarbijalikkuses.
Siiski jääb budism paljudele mõistatuslikuks ning mõne sellekohase raamatu lugemine ei pruugi selgust tuua. Asi pole selles, nagu oleks budismi õpetustest raske aru saada. Pigem tundub budismi kogu olemus olevat väljaspool neid mõisteid, milles meie, Lääne inimesed, oleme harjunud mõtlema. Meil on raske saada selget pilti, millest on õieti jutt. Sel põhjusel – hoolimata tohutust publikatsioonide ja sõnavõttude hulgast – pole enamikul Lääne inimestest budismist selget arusaamist.
Mõned autorid räägivad budismist kui ühest religioonist omasuguste hulgas. Teised näevad selles põhiliselt filosoofiat – eksistentsi probleemide mõistlikku, läbimõeldud käsitlust, kujutades budismi pigem intellektuaalse ja külmalt ratsionaalse õpetusena. Kolmandad näevad selles eelkõige teraapiat ning peavad budistlikku meditatsiooni ravimiks meie neurootilise ühiskonna hädade vastu. Kuid ühessegi neist raamidest budism kuigi hästi ei mahu.
Kui lööme lahti entsüklopeedia, siis leiame budismi koos kristluse, judaismi ja islamiga suurte maailmareligioonide hulgast. Ent budism on mitmes mõttes väga erinev tavalisest ettekujutusest religiooni kohta. Selles pole Jumalat, kelle käsku peab kuulama. Selles pole dogmat, millesse peab uskuma. Ning see ei nõua oma vabaduse ja individuaalsuse loovutamist mingile kõrgemale autoriteedile, vaid julgustab seisma uhkelt ja võtma endale vastutuse oma nägemuse eest, mida tähendab olla inimene.
Kui aga budism pole see, mida tavaliselt peetakse religiooniks, on ta siiski midagi enamat kui ainult filosoofia. Filosoofia tööriistadeks on sõnad, loogika ja mõistus. Budismi sihiks on avada meie olemus tõdedele, mis ulatuvad väljapoole mõistuse valda, tõdedele, mille mõistmiseks on tundeid ja intuitsiooni vaja samapalju kui intellekti.
Mõned inimesed näevad budismi, ja eriti budistlikke mõtlustehnikaid, kui veel ühte võimalust pikas pakutavate teraapiate reas. Kindlasti annab budism meile praktilise ja tõhusa vahendi muuta vanu ja ebaefektiivseid mõtlemise ja käitumise malle, saada õnnelikumaks, tervemaks ning võimekamaks inimeseks. Kuid see pole pelgalt veel üks raviviis: selle sihiks pole üksnes haigete tervendamine, vaid ka tervete inimeste muutmine millekski enamaks kui lihtsalt terved. Budistliku mõtluse eesmärgiks pole psühholoogiliste probleemide lahendamine, vaid ukse avamine teadvuse seisunditele, mis jäävad väljapoole Lääne psühholoogia kujutluspiire. Budism pakub vaimset ja transtsendentaalset perspektiivi; selle nägemus inimese võimetest viib meid kaugele välja psühholoogia sfäärist.
Ehk oleks kõige parem mitte proovida suruda budismi etteantud kategooriate raamesse. Lõpuks on ju sõna „budism” ise Lääne päritolu. Idamaade budistid ei räägi tavaliselt üldse „budismist”, nemad ütlevad „Buddha-dhamma” või „dharma”. Dharma on sanskriti sõna, mis tähendab nii tõde ennast kui mistahes õpetust, mis aitab meil teostada seda tõde oma elus ja iseendas. Budisti jaoks on dharma ei midagi vähemat, kui kavand inimteadvuse kogu potentsiaali avamiseks, selgelt visandatud arengutee, mille abil me võime ületada oma juhusliku sõltuvuslikkuse ja virguda tõelusele.
Umbes 2500 aastat tagasi väitis budismi looja, et iga õpetust, mis tõepoolest aitab inimestel areneda, tuleb käsitleda kui dharmat. Tema järgijad haarasid sõnast kinni ning paljude sajandite vältel pärast Buddha surma arendasid välja suure hulga „oskuslikke vahendeid”, aitamaks inimestel ületada enese seatud piiranguid – kõik selgelt tuletatud Buddha algsest õpetusest, kuid kohandatud erinevate ajajärkude, maakohtade, kultuuride ja temperamentide vajadustega. Et jõuda nende budismi erinevate kultuuriliste vormide ühisnimetajani, peame kõigepealt käsitlema Buddhat ennast ja tema saavutuse olemust, seejärel uurima tema õpetuse põhielemente ning lõpuks vaatlema mõnda põhisuundadest, milles need õpetused on tema järgijate elus avaldunud viimase kahe ja poole aastatuhande jooksul.