Sissejuhatus budismi: pisut ajalugu

(< Eelmine peatükk: Tee)

Budism on iidne traditsioon ning oma pika ajaloo vältel on see kohandunud paljude erinevate kultuuridega ja ka väga erinevate temperamentide ning inimtüüpidega. Selle tulemusena on ta võtnud väga erinevaid vorme ja see võib ajada Lääne inimese segadusse. Siinkohal püüame anda väga põgusa ülevaate budismi arengust viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul, lootuses seda segadust pisut hajutada.


Varane budism ja munkluse teke 

Buddha eluajal ja veel hulk aastaid pärast tema surma moodustasid tema järgijad lõdvalt seotud kogukonna, kus oli nii „täiskohaga” mehi ja naisi, kes pühendasid kogu oma energia vaimsuse arendamisele ja teiste inimeste õpetamisele ning juhendamisele, kui ka tavainimesi, kes ühitasid need ülesanded maisematega – elatise teenimise ja laste kasvatamisega. Neid inimesi ühendas see, et nad olid „läinud kaitse alla” – s.t. otsustanud pürgida virgumisele, teostada Buddha õpetusi oma elus ning kohelda üksteist sõbralikult, armastavalt ja kaastundlikult.

Selle „sangha” (nii nimetati budistide kogukonda siis ja ka praegu) „täiskohaga” liikmed hülgasid küll kogu oma maise vara, kuid nad polnud nunnad või mungad selle sõna tavalises tähenduses. Nad ei elanud kloostrites, vaid rändasid suurema osa ajast paigast paika, elades lageda taeva all ja kerjates toitu, nagu seda tegi Buddha oma eluajal. Ainult paduvihmade perioodil elasid nad püsivamalt hüttides või varjualustes, üheskoos mõtlustades ja õppides. Aja jooksul need vihmaaja pelgupaigad muutusid suuremaks ja neist said formaalsed institutsioonid; üha rohkem munki ja nunnasid loobusid rändamisest ja asusid neisse elama aasta läbi. Need pelgupaigad ongi traditsioonilise munkluse lätteks, mis on saanud mõnede budistlike koolkondade tähtsaks eripäraks.


Theravaada ja mahajaana 

Budismi levides üle India erinevate osade jagunes see üsna kiiresti mitmeks koolkonnaks. Erinevad rõhuasetused Buddha õpetuste mõistmisel ei takistanud eri koolkondade budistidel hästi läbi saamast, regulaarselt kohtumast ja suhtlemast ning isegi elamast ja mõtlustamast üheskoos. See sallivuse vaim on jäänud budismi iseloomustavaks jooneks tänini.

Umbes 1. sajandiks m.a.j. arenesid välja kaks suuremat budismi voolu: konservatiivsem vool, mille ainus säilinud esindaja on theravaada koolkond ehk “Vanemate tee”, mida selle halvustajad tihti nimetavad hinajaanaks ehk „väikeseks sõidukiks”, ja liberaalsem vool – mahajaana, mida selle pooldajad nimetavad „suureks sõidukiks”.

Theravaada koolkonna õpetused põhinevad nn. paali kaanonil – tekstide kogumil, mis pandi kirja Põhja-Indias levinud paali keele murretes 1. sajandil e.m.a. Selleks ajaks oli Buddha õpetusi edasi antud suuliselt juba mitusada aastat; neid oli ühtlustatud ja kohendatud ning päris kindlasti täiendatud. Kuid hoolimata kõigist ebatäpsustest ja lisandustest on paali kaanon siiski päris täpselt jäädvustanud paljud Buddha suulised arutlused, tihti samas sõnastuses, mida tema võis kasutada. “Vanemate tee” järgijad panevad oma õpetuste ajaloolisele autentsusele suurt rõhku ning tunnistavad vastumeelselt muid tavasid ja kombetalitusi, mida paali kaanonis pole kirjeldatud. Sel põhjusel esindab theravaada konservatiivsemat suunda kui mahajaana, mille järgijad on alati ilmutanud suuremat valmisolekut kohandada oma õpetusi ja tavasid erinevate olukordade ja inimloomustega.


Mahajaana ja bodhisattva ideaal 

Mahajaana tekkis reaktsioonina nähtustele, mida mõned pidasid ebaterveteks suundumusteks hilisemate Buddha järgijate seas. Nendeks olid Buddha üleskirjutatud ütluste sõna-sõnaline tõlgendamine, mis läks mõnikord vastuollu õpetuse vaimuga, kalduvus pidada mungaelu ainsaks teeks virgumisele ja näha virgumisele pürgimises vaid isikliku vabanemise teed.

Vastuseks nendele suundumustele süüvisid mahajaana budistid õpetuste filosoofilisse sisusse ja oma kogemustesse vaimuvallas. Nad püüdsid leida või uuesti kujundada selliseid budismi teostusvorme, mis sobiksid nii tavainimestele kui mungaelu valinutele. Eriliselt rõhutasid nad südamliku ja kaastundliku hoiaku arendamist teiste elusolendite suhtes.

Uue rõhuasetuse valguses väljendasid mahajaana järgijad palju selgesõnalisemalt isetu, kaastundliku tegutsemise tähtsust ja kujundasid uue vaimse ideaali – erineva varasemast „arhati” ehk „auväärse” ideaalist, mis paljude arvates oli hakanud tähendama üleolevat eraldumist tavalistest inimestest. Mahajaana vaimne ideaal pole lihtsalt maailma kannatustest vabanenu ja õndsuses viibija. See on keegi, kes on näinud argimaailmast kõrgemale, kuid sügavast kaastundest ja ühtsustundest kõigi elusolenditega otsustanud tegutseda selles maailmas ja selle maailma heaks.

Uut vaimset ideaali nimetatakse sanskriti keeles bodhisattvaks (s.t. virgumisolendiks). Bodhisattva ideaalil oli mahajaana järgijate jaoks kaksipidine tähendus: see rõhutas virgumise isetut, kaastundlikku tahku, mille paljud hinajaana järgijad olid nende meelest jätnud unarusse, ning see oli eesmärk, mida võisid püüelda kõik budistid, nii tavainimesed kui mungad.


Vadžrajaana – „teemantsõiduk” 

Alates umbes 500. aastast m.a.j. hakkas Indias tekkima budismi uus suund. See oli vadžrajaana, „teemantsõiduk”, mida nimetatakse ka tantristlikuks budismiks. Vadžrajaana kasutab mõjusaid sümboleid ja riitusi, et luua kontakti inimese alateadvuslike jõududega, äratada neid ja rakendada teostaja tõukamiseks virgumise suunas. Tantristlik budism on „esoteeriline” suund; see sõltub tugevalt otsesest pühitsemisest või „jõutamisest”, mille annab õpetaja ehk guru ning seda saab õigesti järgida vaid vaimse õpetaja tähelepaneliku juhendamise all. See on täiustatud, keerukam praktika, edasijõudnute jaoks, kes on juba välja arendanud tugeva enesevalitsemise ja kaastundliku hoiaku. Teistele võivad need meetodid olla kasutud või koguni ohtlikud; seetõttu valivad vadžrajaana õpetajad tavaliselt oma õpilasi väga hoolikalt, tagamaks nende motiivide isetuse ja puhtuse ning suutlikkuse kontrollida tantristlikes harjutustes vabanevaid jõude.


Hääbumine ja levik 

Ajavahemikus 500. – 1100. a. m.a.j., olles eksisteerinud umbes 1500 aastat, suri budism oma sünnimaal Indias praktiliselt välja. Hävingu peamiseks põhjuseks oli moslemite sissetung ja vallutused, mille käigus hävitati budistlikud kloostrid ning ülikoolid ja mõrvati palju munki. Kuigi islami levik andis budismile Indias lõpliku hoobi, aitasid sellele kaasa ka mõned India budismis selleks ajaks väljakujunenud iseärasused. See oli koondunud hiiglaslikesse kloostrilinnakutesse, mis olid kaitseta ja hõlpsasti rünnatavad, sattunud sõltuvusse rikaste ja võimsate heategijate toetusest ning kaotanud sideme tavaliste inimestega india külas. Hinduism, mis oli igapäevases külaelus sügavalt juurdunud, elas moslemite vaenulikkuse palju paremini üle.

Ent ammu enne oma hääbumist Indias oli budism levinud paljudes suundades kaugele väljapoole India subkontinenti. Juba 3. sajandil e.m.a. oli see saanud ametlikuks usundiks Sri Lankas, kust see levis theravaada õpetuse vormis lõunasse ja itta Taimaale, Birmasse, Kambodžasse ja Indoneesiasse. „Vanemate tee” on tänapäevalgi selle piirkonna peamiseks vaimseks traditsiooniks.

Hilisem mahajaana budism levis Kesk-Aasiasse, Himaalajasse ja suurde Hiina keisririiki, sealt edasi Mongooliasse, Koreasse, Jaapanisse ja Vietnami, muutudes kõige suurema järgijate arvuga suunaks. Veel hilisema vadžrajaana levik järgis sama teed mis mahajaana – üle Himaalaja, Tiibeti, Hiina, Mongoolia ja Jaapani – kuid „esoteerilise” suunana ei saavutanud kunagi mahajaana populaarsust.


Budism Läänes 

Lääs hakkas alles 19. sajandil aru saama, et budism pole mingi paganliku ebajumalakummardamise erivorm. Mõned budistlikus Idas rännanutest mõistsid, et selles traditsioonis on paljugi väärtuslikku, millele osutas näiteks sir Edwin Arnoldi eepiline poeem “Aasia valgus”. Kuid enamikul budismist kirjutanutel oli selle teema vastu vaid puhtalt akadeemiline huvi. Õpetlasi köitis Kagu-Aasia theravaada koolkonna ratsionaalne, analüütiline lähenemine, iseäranis aga see, et theravaada õpetused põhinesid käsikirjadel, mis kõige tõepärasemalt kajastasid Buddha enese öeldut. Need õpetlased kaldusid pidama theravaadat „tõeliseks” budismiks ning kõrvale heitma mahajaana ja vadžrajaana kui hilisemad moonutused, mis sisaldasid liiga palju mööndusi inimolemuse emotsionaalse külje suhtes.

20. sajandi esimesel poolel oli theravaada jätkuvalt kõige tuntumaks ja lugupeetavamaks budismi vormiks Läänes, kuigi avalikkusesse hakkas tasapisi nirisema ka teadmisi teiste suundade kohta. Viimase kolme-nelja aastakümnega on sellest nirest saanud võimas vool; eri aegadel on moodi läinud mitmed erinevad koolkonnad – eriti jaapani zen mahajaana suuna esindajana ja pisut hiljem tiibeti budism, mis kujutab endast mahajaana ja vadžrajaana rikkalikku segu, kuid tunnistab ka theravaada paalikeelsete õpetuste väärtust.

Suur osa sellest huvist on olnud puhtalt intellektuaalne; Läänes on tohutul hulgal „tugitoolibudiste”, kelle ainus osalusviis budismis on raamatute lugemine. Kuid Läänes kasvab ka tegevbudistide hulk ning templid, kloostrid, ühismajandavad kogukonnad, keskused ja mõtluslaagrid on levinud kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Nendes on esindatud mitmed traditsioonilised Ida koolkonnad, kuid on tekkinud ka uusi, algupäraseid rühmitusi, näiteks Lääne Budistliku Vennaskonna Sõbrad (FWBO, alates 2010. aastast nimega Triratna Budistlik Kogukond), mis pole seotud idamaise budismi ühegi kultuurilise vormiga.

Näib, et budism tuli Läände, et jääda – võib-olla oli selle järele tungiv vajadus. Meie ühiskonna tähtsaimad probleemid pole ammugi enam materiaalsed – meil on piisavalt asju ja piisavalt võimu materiaalse maailma üle, kui me vaid oskaksime neid targasti kasutada. Tänapäeval on meie probleemid peamiselt hingelised, emotsionaalsed ja vaimsed. Ja kuigi nende probleemide juured on üksikisikute südametes ja meeltes, on nende mõju globaalne. Inimkonnana oleme saanud nii võimsaks, et kui me ei ületa oma saamahimu, vihkamist ja hirme, mis suunavad meie tegusid, võime kergesti muuta oma kauni planeedi tühermaaks ja hävitada selle protsessi käigus ka iseennast.

Need, kes peavad end Lääne budistideks, võivad arvata, et budismi leebel mõistuslikkusel põhinev ellusuhtumine võiks olla üks katastroofi ärahoidmise vahenditest. Kuid ka meie peame tunnistama, et mõte budismist kui maailma probleemide lahendusest on vähemalt praegu enneaegne. Enne kui asume oma planeedi probleemide kallale, peaksime pöörama tähelepanu sellele tillukesele osale, mille eest vastutame ise – endale ja oma suhetele teiste inimeste ja maailmaga. Ning just sellel – üksikisiku ja tema elu tasemel – võime juba täheldada budismi märgatavat mõju Läänes. Selles raamatukeses lühidalt kirjeldatud ideed ja harjutused on viimastel aastakümnetel avaldanud sügavat mõju paljudele, avanud neile uued, väärilisemad sihid, toonud uue soojuse suhetesse teiste inimestega ning uue ja rõõmuküllasema arusaamise sellest, mida tähendab olla inimene.

(>> Järgmine peatükk: Autorist)

 tagasi lehe algusesse