Öelda ikka samas kohas “siin”.
Olla paikne, olla kodus,
Mõelda nädalapäevad aiast ja majast,
rääkida ainult naise ja lastega.
Õppida lastelastega rääkima,
noorte põõsalindudega laulma.
Mängida õhtul saunatrepil vilepilli:
Yksi ruusu on puhjennut laaksossa,
kuni kaste langeb ja jalgadel hakkab külm.
Raha asemel teha reha,
vesta kirvele sarapuust uus vars.
Mis see on? — Ehk tasakaal.
Puulusikas kaalub üles puust Buddha.
Punane pilv kaalub üles päikese.
Igavik katab aja kui udu, tiigi ja saare.
*
Kui kuulatad vaikust, siis ta ei olegi enam vaikus. Üks herilane piniseb
aina traatvõrgu taga, proovides sisse saada. Väljast kostab rohutirtsu
sirinat ja teispool tiiki rohtu söövate lehmade krõmpsutamist. Ka
viltpliiatsi krõbin paberil ulatab üle vaikuse läve. Igat liigutust saadab
naksatus, kriuksatus või siis tõuseb tuulehoog ja aknast kostab
sahinat, siis konnakrooks, siis hiireviu hõige taevast. Vaikust ei olegi.
Kas siis, kui summutada kõik need välised hääled, ei saabu vaikus? Ei,
hakkad kuulma hääli iseenda kehast – südamelööke, hingetõmbeid,
silmade pilkumist, korinaid sooltes. Kas õnnestuks summutada,
lülitada kõrvade kuuldeulatusest välja ka need elava keha hääled? Kas
siis hakkaksime kuulma midagi veel vaiksemat, näiteks vere liikumise
häält soontes? Või isegi mõtete liikumist ajus? Tegelikult on vaikus
häältele nagu kirjamärgile puhas paber – taust, millel ta tuleb esile.
Kui oleks vaid hääl, ei oleks hääl hääl – me ei kuuleks teda. Hääl on
olemas vaid vaikuses. See tähendab, et ei ole põhimõttelist vahet
vaikuse ja hääle vahel: häält võib kuulata vaikusena, vaikust häälena.
Nagu vahel siin maal, kus vaikusest äkitselt saab kõrvulukustav
kumin, mis matab kõik enda alla, summutab kõik hääled, on neist
valjem ja võimsam. Tegelikult ongi vaikus häältest valjem ja võimsam,
hääled saavad olla olemas vaid tänu temale. Ta oli enne hääli ja jääb
pärast hääli.
(Avaldatud autori loal.)