Sangharakšita pidas selle loengu budistlikust meditatsioonist 1975. aastal Uus-Meremaal. Eesti keeles ilmunud: Sangharakšita “Vabaduse maitse ja teisi loenguid budismist” (Tallinn, 2000)
Viimastel aastakümnetel on toimunud mitmes maailmaosas, eriti läänes, suured muutused. Toimunud on suured poliitlised, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused ning tehnoloogilised muutused. Võiks koguni öelda, et viimaste aastakümnete jooksul on toimunud maailmas ja eriti läänes rohkem muutusi kui inimkonna kogu ajalooperioodi vältel.
Niikaugele kui ulatub inimtegevus vaadates kasvõi ainult viimaseid aastakümneid, näeme üha kiirenevas tempos kasvavaid muutusi. Üha lühema aja jooksul toimub üha rohkem muutusi. Enne kui muutuste kasvutempo oli madalam, jõudsid mitmed põlvkonnad enne üles kasvada kui ilmnes mingi muutus mingis eluvaldkonnas. Aga nii see enam ei ole. Nüüd toimuvad muutused ühe põlvkonna vältel, või ühe aastakümne, või koguni mõne aasta jooksul. Ja me näeme üha tormilisemalt arenevaid muutusi eriti kõigis inimestega seotud valdkondades ja inimeste püüdlustes, nii poliitika-, ühiskonna-, majanduse- ja kultuurivaldkonnas.
Käesolevas loengus puudutan ma ainult ühte neist valdkondadest ja seda ma nimetan – kasutades siinjuures üldist ja neutraalset mõistet – kultuuri valdkonnaks. Selles valdkonnas on viimastel aastatel eriti mõtlusesse suhtumises toimunud ühed kõige suuremad ja potentsiaalselt ka kõige tähtsamad muutused.
Viisteist või kakskümmend aastat tagasi ei teatud läänes mõtlusest (ingl. k. meditation) peaaegu mitte midagi. Kui mõtlusest üldse või huvist selle vastu midagi teati, siis puudutas see enamasti kahtlasi rühmitusi või ekstsentrikuid. Kuid nüüd võib öelda, et mõtluse mõistet kasutatakse peaaegu igapäevases kõnepruugis. Kuigi see sõna on laialt levinud, ei tähenda see veel, et mõistetakse, mida mõtlus endast tegelikult kujutab.
Olen kuulnud inimesi sageli ütlevat, et ‘mõtlus tähendab meele tühjaks tegemist’. Mõned jällegi näivad arvavat, et mõtlustamine tähendab lihtsalt istumist ja mittemillegi tegemist. Istumine ja mittemillegi tegemine võib olla suurepärane või hoopiski mitte suurepärane, kuid see ei ole mõtlus. Mõnikord öeldakse või koguni kirjutatakse, et mõtlus tähendab istumist ja oma naba vahtimist, sealjuures võimalikult kõõrdis silmadega või et mõtlustamine tähendab ‘transsi minemist’. (Kahjuks on üks tuntud ja üldiselt usaldusväärne kirjanik kasutanud sõna ‘transsi’ mõtluse sünonüümina.) Teised jällegi mõtlevad, et mõtlus tähendab lihtsalt vaikselt istumist ja asjade üle järgi mõtlemist ‘lastes asjadel peas keerelda’. Või mõeldakse, et mõtlus tähendab iseenda poolt tekitatud hüpnootilist seisundit. Need on mõtluse kohta lihtsalt mõned laialtlevinud ja populaarsed eksiarvamused.
Põhjus niisugusteks eksiarvamusteks tundub olevat päris endastmõistetav. Mõtlus on läänes suhteliselt uus nähtus: vähemalt moodsas läänemaailmas. Ajaloolises plaanis vaadatuna, me ei leia oma kogemuste lähiminevikust midagi sellesarnast. Meil ei ole isegi sobivaid sõnu ega sobivaid mõisteid mõtluse seisundite ja protsessi kirjeldamiseks. Seepärast on üsna loomulik, et kõigepealt tekivad arusaamatused.
Jällegi tuleb meenutada, et mõtlus on oma olemuselt midagi, mida praktiseeritakse, see on toiming, seda kogetakse. Kuid paljude inimeste teadmised mõtlusest põhinevad ikka veel teistelt kuuldul. Neil ei ole oma isiklikku praktikat ega kogemust. Nad usaldavad ühe, kahe või enamgi inimese käest läbi käinud teavet. Mõned koguni toetuvad, või on sunnitud toetuma, raamatutest kättesaadavale teabele. Mõtlust käsitlevad või püüavad käsitleda tänapäeval päris paljud raamatud. Kuid kahjuks need raamatud liiga sageli ei põhine mitte isiklikel kogemustel, vaid kuuldustel. Mõningatel juhtudel põhinevad need puhtal fantaasial, et mitte öelda spekulatsioonil. Selles valdkonnas on hulgaliselt valesid asjatundjaid.
Kui midagi muutub populaarseks, nii nagu on juhtunud mõtlusega, püüavad paljud moevooluga kaasaujudes endale kasu lõigata. Sellega seoses meenub mulle mu oma kogemus nn. Buddha Jayanti-aastal, mil pühitseti Parinirvana, Buddha surma, 2500 aastapäeva – budismi 2500 aastapäeva. India valitsus toetas rahaliselt pidustusi Indias ja teiste Kagu-Aasia riikide valitsused toetasid oma maade pidustuste läbiviimist. Huvi budismi vastu tõusis märgatavalt ja kuna tekkis vajadus vastava kirjanduse järgi hakkasid kõikvõimalikud inimesed kirjutama budismist raamatuid, artikleid ja ajakirju. Paljudel juhtudel ilma igasuguse asjatundlikuseta. Koguti materjale siit ja sealt, vahel usaldusväärsetest ja vahel ebausaldusväärsetest allikatest ja nii loodi “uusi” budismi käsitlevaid “teoseid”.
Tänapäeval on läänes samasugune buum üldse vaimsete asjade suhtes ja natuke on huviorbiiti tõusnud ka mõtlus. Paljud inimesed on rahulolematud oma igapäevase eluga, tavapärase eluviisi ja tegevusega. Vaatamata tänapäeva teaduse suurtele edusammudele mateeria valdkonnas, ei rahulduta üksnes teadusliku maailmapildiga ning samal ajal ei olda enam võimelised tunnustama tavapärast juudaistlik-kristlikku maailmavaadet. Seetõttu hakataksegi otsima midagi, mis annaks sügavama, püsivama, loovama ja konstruktiivsema rahulduse. Mõned vaatavad idamaiste vaimsete traditsioonide poole ja eriti mõtluse poole. Nad tahavad mõtlusest enam teada ja praktiseerida, nad tahavad minna mõtluskursustele ja -laagritesse ning nii tekibki vajadus mõtluse järgi.
Ja loomulikult paljud inimesed on valmis seda vajadust rahuldama, tasu eest. Mõned neist on kompetentsed tekkinud nõudlust täitma ja mõtlust õpetama, mõned aga ei ole. Seetõttu võib tekkida palju vääritimõistmisi. Väga sageli samastatakse mõtlus mingi kindla mõtluse liigiga või mingit teatud liiki keskendumise tehnikaga. Päriselt vist ei ole mõistetud, et on olemas palju erinevaid mõtluse liike, palju erinevaid meetodeid ja keskendumise tehnikaid. Need, kes praktiseerivad ainult ühte meetodit, kipuvad kogu mõtluspraktika samastama selle ühe meetodi või tehnikaga. Nad väidavad, et nende meetod on ainus või parim ja et tegemist ei ole üldse mõtlusega kui ei kasutata just seda tehnikat. Nad väidavad, et teistel praktikatel ja traditsioonidel ei ole mingit väärtust. Selliseid väiteid kuuleb sageli ja seepärast osutub eriti tähtsaks selles segaduses selguse loomine ja väärkäsitluste hajutamine. Sellepärast on tähtis mõista, mida mõtlus endast tegelikult kujutab. Seda selgitades on kasulik meeles pidada lõhet ideaalse ja olemasoleva vahel, Virgunud inimese ehk Buddha ja virgumata ehk tavalise inimese vahel. Meil tuleks meeles pidada budismi olemust, lähtekohta.
Nagu selgus eelmisest loengust, Buddha ehk Virgunud inimene tähendab seisundit, saavutust, olemise ja teadvuse viisi, millele läänelikus mõttes ja ühiskonnas ei leidu sobivat sõna ega mõistet. Buddha ei tähenda Jumalat, ülimat olendit, maailma loojat ega jumala kehastust maapeal. Buddha ei tähenda ka inimest selle tavapärases mõttes. Pigem tuleks Buddhast, Virgunust, mõelda evolutsiooniõpetuse mõistetes. Buddha, Virgunu, oli inimene, kuid ta oli eriliiki inimene, ta oli palju enam arenenud kui tavaline inimene. Tegelikult on ta täiuslikult arenenud inimene. Buddha on inimene, kes on täielikult teostanud vaimse täiuslikkuse seisundi, mida me nimetame Virgumiseks. Buddha tähendus on selline. Ja budism on kõik see, mis aitab vähendada lõhet ideaalse ja olemasoleva vahel, kõik see, mis aitab virgumata inimest jõuda Virgumiseni. Kõik, mis aitab meid kasvada, areneda. Kui tavalisest inimesest saab ideaalne inimene, kui virgumata inimene jõuab Virgumiseni, siis on see tohutu muutus, ehk kõige suurim muutus ja areng, mis inimesega üldse võib toimuda. Niisugust arengut nimetame me vaimseks eluks või protsessiks, mida vahel nimetatakse Kõrgemaks Evolutsiooniks. Aga mis see on, mis muutub? Mida selline areng endast kujutab?
Iseenesest mõistetavalt ei ole see füüsiline keha, mis muutub, Virgunud ja virgumata inimene näevad füüsiliselt üsna ühesugused välja. Muutus toimub puhtalt vaimsel tasandil, kasutades sõna vaimne selle kõige laiemas mõttes. Areneb meie teadvus, teadvustamine. Selles seisnebki Kõrgema ja Madalama Evolutsiooni vaheline erinevus. Madalamaks Evolutsiooniks nimetame kogu evolutsiooniprotsessi amööbist tavalise ehk virgumata inimeseni. Ja see on peamiselt bioloogiline protsess, protsess mis muutub psühholoogiliseks alles oma lõpposas. Kõrgem Evolutsioon on kogu evolutsiooniprotsess virgumata inimesest Virgunud inimeseni ja see on puhtalt psühholoogiline ja vaimne protsess, mis toimub füüsilisest kehast lahus.
Traditsioonilises budismis räägitakse teadvuse neljast astmest ehk tasandist, milles iga järgnev aste on eelmisest kõrgem. Esimene teadvuse tasand on seotud aismiskogemuste maailma või tasandiga. Teiseks on vaimse kuju maailm või tasand, arhetüüpsete kujude maailm või tasand. Kolmandaks on kujuta teadvuse tasand ja neljandaks on teadvuse tasand, mis on seotud ületava teega, mis viib vahetult Virgumisele, Nirvaanasse, Budasusse. On olemas ka teistsugune kassifikatsioon, millest meil võib kasu olla. Ka selles on neli teadvuse tasandit või astet, kuigi need ei ole eelpoolmainituga täpses vastavuses. Kõigepealt tuleb nimetada aistmistaju, mis on seotud välismaailma objekte kogevate füüsiliste aistmismeeltega. Seda nimetatakse sageli lihtsaks teadvustamiseks. See on eriti iseloomulik loomadele ning seda teadvustamise liiki jagame me loomariigiga. Teiseks on eneseteadvustmine, mitte selle sõna tavalises tähenduses, vaid selles tähenduses, et ollakse teadlik oma teadlik olemisest, teadvustatakse oma teadvustamine. Vahel nimetatakse seda peegeldavaks teadvustamiseks, kuna teadvustamine pöördub iseenda juurde tagasi, kogeb iseennast, on iseendast teadlik. Võiks ehk öelda, et eneseteadvustamine, peegeldav teadvustamine, on eriti iseloomulik inimesele. Kolmandaks on ületav teadvustmine. See tähendab Tõeluse teadvustamist või koguni vahetut kokkupuudet ülima Tõelusega, mida kogetakse kui midagi ‘sealpoolset’. Lõpuks on täielik teadvustamine, kus subjekti-objekti vaheline erinevus täielikult ületatakse, kus täielikult mõistetakse ülimat Tõde.
Mõlemas jaotuses esimene teadvustamise tasand iseloomustab peamiselt virgumata inimest, kes ei püüagi end vaimselt arendada. Ja mõlemas jaotuses neljas teadvustamise tasand viitab Virgunud inimesele.
Nüüd hakkame nägema, mida vaimne elu – Kõrgem Evolutsioon – tegelikult sisaldab. Võime öelda, et see sisaldab pidevat edenemist madalamalt kõrgemale ja üha kõrgemale teadvuse ja olemise tasandile: aistmiskogemuste maailmast vaimse kuju maailma, vaimse kuju maailmast kujuta maailma ning kujuta maailmast nirvaanasse, Virgunud seisundisse. Ehk teisiti väljendudes aistmiskogemustest eneseteadvustamiseni, eneseteadvustamisest ületava teadvustamiseni, ületavast teadvustamisest täieliku teadvustamiseni.
Nüüd näeme, mida mõtlus endast tegelikult kujutab. Peamiste põhimõtetega tutvumisel hakkab asi selgemaks saama. Lisaks tahan öelda veel midagi. Nagu ütlesin, vaimne elu on teadvustamise areng. Ja see, mis aitab meid areneda, on budism, Dharma, Buddha õpetus. Teadvustamise arendamiseks on kaks teed või vähemalt kaks erinevat lähenemismeetodit. Neid meetodeid võiks nimetada subjektiivseteks ja objektiivseteks ehk otsesteks ja kaudseteks meetoditeks. Lõpuks jõuame selleni, mis mõtlus tegelikult on. Mõtlus on subjektiivne ehk otsene tee oma teadvuse, oma teadvustamise tõstmiseks. Mõtluses tõstame oma teadvuse taset töötades vahetult oma meele arendamise kallal.
Kõigepealt pean ütlema midagi ‘objektiivsete’ ehk kaudsete teadvuse taseme tõstmise meetodite kohta. Mõned kipuvad arvama, et mõtlus on ainus tee oma teadvuse taseme tõstmiseks, lühidalt öeldes mõeldakse, et teadvuse taset saab tõsta kas vahetult mõtluse abil või üldsegi mitte. Nii samastatakse mõtlus vaimse eluga ja kogu vaimne elu üksnes mõtlusega. Sel puhul väidetakse, et ilma mõtlustamiseta ei ole võimalik järgida vaimset elu. Vahel samastatakse vaimne elu koguni teatud kindla mõtlusega või keskendumise tehnikaga. Kuid selline vaade on liiga kitsarinnaline. Unustatakse ära, mis vaimne elu tegelikult on. Unustatakse ära, et siin on tegemist teadvuse taseme tõstmisega. Ja unustatakse ära, mis mõtlus tegelikult on. Loomulikult on tõsi, et teadvuse taseme tõstmine otseste meetoditega on niisama tähtis kui kaudsete meetoditega. Võiks öelda, et kaudsed meetodid on ehk veelgi tähtsamad. Me ei tohi unustada, et on olemas ka teisi meetodeid. Selle unustamisel muutub meie lähenemine piiratuks. Kui nii juhtub, muudame oma vaimse elu äärmiselt ühekülgseks ning võib koguni juhtuda, et jätame arvesse võtmata teatud inimtüübid, näiteks teatud temperamendiga inimesed, kes ei ole mõtlusest eriti huvitatud. Vaatame põgusalt mõnda kaudset, mitte-mõtluslikku, teadvuse taseme tõstmise meetodit.
Kõigepealt ümbruskonna vahetamine. Kui sõidame ära kuhugi kaugele, näiteks mõtluslaagrisse, siis me rakendame teadlikult kaudset meetodit oma teadvuse taseme tõstmiseks. Veedame seal mõned päevad, või mõned nädalad, olles lihtsalt meeldivas loomu- või looduslähedases keskkonnas või sama vaimsusega inimeste seltsis, võibolla mitte midagi erilist tehes. Niisugune tegeviis on sageli palju kasulikum kui arvatagi võib ja see on näide sellest, et meie igapäevane elu ja töökeskkond ei ole just eriti soodne – see ei aita tõsta meie teadvuse taset. Tundub nii, et keskonna positiivne muutus toob enamuse jaoks kaasa päris loomulikut teadvuse taseme paranemise ka ilma igasuguste eriliste pingutusteta.
Hästi praktiline ja lihtne teadvuse taseme tõstmise kaudne meetod on nn. õige elatusvahendi leidmine. Peaaegu kõik me peame elatise teenimiseks tegema tööd. Paljud meist teevad iga päev, viis päeva nädalas, viiskümmend nädalat aastas üht ja sama tööd. Me teeme seda viis, viisteist, kakskümmend, kakskümmend viis või kolmkümmend aastat järjest kuni pensionile minekuni. Kõigel sellel on meie meeleseisundile tohutu mõju. Kui meie töö on ebaterve, kas vaimses või moraalses mõttes, siis on sellel ka meie meelele halb mõju. Seetõttu soovitab budism, Buddha õpetus, väga tõsiselt üle vaadata oma elatusvahend ja praktiseerida õiget elatusvahendit. See tähendab elatise teenimist nii, et see ei alandaks teadvuse seisundit, et see ei takistaks seda tõstmast ja et see ei kahjustaks teisi elavaid olendeid. Budistlikus traditsioonis peetakse mõningaid ameteid vaimset arengut mitte toetavaks, nagu näiteks lihunik ja kaupmehed, kes tegelevad liha, relvade ja alkoholi müügiga. Elatusvahendi muutmisel (eeldades et olemasolev ei ole just eriti õige), töö, elukoha või keskkonna, kaastööliste või harjumuspäraste toimingute muutmisel, võib olla meie teadvuse tasemele positiivne ja kasulik mõju või vähemalt me kõrvaldame oma teadvuse taseme tõstmise teelt takistused.
Teadvuse taseme tõstmise konkreetne meetod on regulaarne ja distsiplineeritud eluviis. See on aga midagi sellist, mis on muutumas üha vähem soositumaks. See võib seisneda teatud eetilistest juhistest ja põhimõtetest kinnipidamises ja nende järgimises. Näiteks kui on kindel aeg söömiseks, tööks, puhkuseks ja õppimiseks ning kui peetakse kinni mõõdukusest söömisel, magamisel ja rääkimisel, võibolla et mõnikord koguni paastutakse või elatakse mõned päevad või nädalad vaikuses, rääkimata. Niisugust regulaarset distsiplineeritud elu oma arenenumal kujul kutsutakse kloostri eluks. Need, kes aastaid on elanud sellist regulaarset distsiplineeritud elu, nende hulgast võib leida kindlasti neid, kellest on selgesti näha, et elustiil on parandanud nende teadvuse seisundit.
Teistest kaudsetest meetoditest võiks mainida hatha joogat ja üldse joogat rohkem selle füüsilises tähenduses. Nn. jooga asana’d mõjutavad mitte ainult keha, vaid ka meelt. Asana’d mõjutavad meelt läbi keha ja regulaarselt mõtlustajadki peavad neid väga kasulikuks. Mõnikord võib olla ka kogenud mõtlustaja pärast tööpäeva lõppu korralikult mõtlustamiseks natuke liiga väsinud või liigselt mures. Niisugusel juhul võib ta teha mõned asana’d kuni meel muutub rahulikumaks ja keskendunumaks. Nii kaob väsimus ja meel muutub reipamaks just nagu pärast mõtlust.
Teadvuse taseme tõstmise kaudseteks meetoditeks on mitmed Jaapani Do’d ehk ‘Teed’ – näiteks nagu ikebana, lilleseade. Traditsioonide põhjal lillede vaasi seadmine võib näida väga lihtne ja argine, kuid selgelt paistab silma nende inimeste meele muutus, kes on selle tegevusega seotud aastaid. Ka T’ai Chi Ch’uan jms. liikumisharjutused mõjutavad kaudselt meelt, tõstavad selle teadvuse taset. Samamoodi aitab meeleseisundit tõsta ka tõelise kunsti nautimine, hea luule, muusika ja maalikunsti nautimine. Meeleseisund tõuseb siis, kui tegemist on tõesti suure kunstiga, kui tegemist on teostega, mis tulenevad kunstniku teadvuse kõrgematest seisunditest, kui need tõesti on tavalise teadvuse seisundiga võrreldes teadvuse kõrgemate seisundite väljendus.
Tulles natukene praktilisemale pinnale, tuleb mainida teiste inimeste aitamist. End võib pühendada haigete, puudust või vaimsete häirete all kannatavate inimeste aitamisele, võiks külastada vanglaid. Võiksime niisuguseid asju teha vabatahtlikult ja rõõmsa meelega, oma mugavusest hoolimata, ilma isiklike, isekate motiivideta. Niisugust tegevust nimetatakse hinduistlikus pärandis nishkama karma joogaks ehk isekuseta toimingu joogaks. Ka see on teadvuse taseme tõstmise kaudne meetod.
Järgmiseks meetodiks on suhtlemine vaimselt meelestatud inimestega, eriti nendega, kes on vaimselt kogenenumad kui meie, kui meil vaid õnnestub neid leida. Seda peavad mõned traditsioonid ja õpetajad kõige tähtsamaks kaudseks meetodiks. India religioosses ja vaimses kirjanduses, nagu Satsanghi’s, viidatakse sellele üha uuesti. Sat tähendab tõelist, ehedat, siirast, vaimset, või koguni transendentaalset ning sangh tähendab lihtsalt kokkusaamist, tihti väga muretut, õnnelikku, vaimsel teel olevate inimeste kokkusaamist, põhiliselt vaimsetest asjadest huvitatud inimeste kokkusaamist. Sellel on mõju meie meelele juba iseenesest, ilma igasuguste pingutusteta. Satsangh, mida budismis nimetatakse kalyana mitrata’ks, on samuti teadvuse taseme tõstmise kaudne meetod.
Samuti retsitatsioon ja rituaalid. Tänapäeval vaadatakse rituaalide peale sageli halvustavalt. Niisugune suhtumine on just intelligentidel, peaks vist ütlema ‘intellektuaalidel’. Aga ka rituaal on auväärne meetod oma meeleseisundi tõstmiseks. Isegi kui me asetame vaid lille Buddha kuju või pildi ette, või süütame selle ees küünla, mõjutab see kõik meelt ja vahel oleme üllatunud selle mõju suuruses. Võib olla oleme lugenud palju raamatuid vaimsest elust, võib olla oleme proovinud ka mõtlustada – võib olla oleme selles koguni edenenud – ja siis äkki ühel päeval võime avastada, et lihtsast, kuid tähendusrikkast sümboolsest rituaalist võib olla palju enam abi.
Mainida võiks veel palju kaudseid meetodeid ja loomulikult neid meetodeid võib ka omavahel kombineerida. Mõningaid kaudseid meetodeid saab ühendada vahetu meetodiga, mõtlusega. Vaatamata sellele, kui head need kaudsed meetodid ka poleks, vähemalt mõned neist ei vii meid kuigi kaugele. Need ei vii teadvuse kõige kõrgematele tasematele. Kuid kuna enamikel juhtudel võtab sinna jõudmine tükk aega, toetavad kaudsed meetodid meid veel pikka aega. Aga kui kaudsete meetoditega on meil õnnestunud jõuda teadvuse kõrgemate seisundite lävele, tuleb meil edasiarenemiseks abiks võtta mõtlus. Siis tuleb meil hakata vahetult oma meele arendamise kallal tööle.
Kuidas seda teha? Mida selline otsene mõjutamine endast kujutab? Siiani olen kasutanud vaid väga üldist mõistet ‘mõtlus’ (inglise k. meditation), sest see on läänes laialt levinud, vähemalt inglise keelt kõnelevates maades. Kuid inglise keelne sõna meditation ei vasta ühelegi India või budistlikule mõistele. Seda, mida nimetatakse meditatsiooniks, sellele vastab vähemalt kolm erinevat asja. See hõlmab endasse meele vahetu arendamise kolm erinevat teed või koguni teadvuse arendamise kolm erinevat astet, mille puhul budismis ja sarnaselt ka teistes India vaimsetes traditsioonides kasutatakse päris erinevad mõisteid. Mõtlus hõlmab endasse keskendumise, neeldumise ja vahetu taipamise.
Keskendumine
Keskendumine on oma loomult kahesugune, see sisaldab nii tähelepanu koondamise kui energiate üheks liitumise. Keskendumisele niimoodi lähenedes võib öelda, et keskendumine on kui tervikuks või terviklikuks saamine, mis toimub nii horisontaalsel kui vertikaalsel tasandil. Horisontaalne terviklikuks saamine tähendab ärkveloleva argiteadvuse üheks tervikuks saamist. Vertikaalne terviklikuks saamine seisneb nii tõkestatud kehalise energia vabastamises kui ka üha sügavamate psüühiliste jõudude vabastamises.
Horisontaalne terviklikkus on seotud teadvustamise ja meenutamisega. Meenutamine on justkui selle kokkukorjamine, mis on laialipillutud ja see, mis on laialipillutud ja hajevil, oleme meie ise, meie need ‘minad’ või mina-osad, millest oleme teadlikud. Me koosneme paljudest erinevatest ‘minadest’ või mina-osadest, kellel igaühel on omad huvid ja tahtmised ning igaüks neist ‘minadest’ või mina-osadest püüab kulgeda oma teed. ükskord on üks ‘mina’ teisest üle, teinekord jälle teine. Seetõttu vaevalt et teame, kes me oleme. Meis on kohusetundlik mina ja sõnakuulmatu mina; mina, kes tahaks pageda kõige selle eest ja mina, kellele meeldib kodus istuda ja hea laps olla, jne. Tavaliselt me ei tea, milline neist minadest me tegelikult oleme. Me oleme nendest igaüks ja samal ajal pole me neist ükski. Tõde peitub selles, et me tegelikult ei omagi tõelist mina. Seda ei ole veel olemaski. See ei ole veel sündinud. Tõeline ehk terviklik mina või isesus sünnib ainult teadvustamise ja meenutamise abil.
Teadvustamist ja meenutamist on budismi järgi kolme liiki. Kõigepealt keha ja selle liikumise teadvustmine, st teadmist, kus meie keha täpselt on ja mida parajasti teeb, st et me ei tee tähelepanematuid, teadvustamata liigutusi. Ka rääkides oleme tähelepanelik, teades mida me räägime ja miks. Oleme täielikult ärkvel, rahulik ja teadlik. Teiseks tunnete ja meelestatuse teadvustamine. Oleme täiesti selgelt teadlik oma mööduvatest, muutuvatest meeleoludest, kas kurbusest või õnnetundest, rahulolust või rahulolematusest, ärevusest, hirmust, rõõmust või erutusest. Me jälgime, näeme ja teame täpselt, kuidas me end tunneme. Loomulikult see ei tähenda oma tunnetest ja hoiakutest kaugenemist, nende vaatlemist võõrandunud kõrvaltseisjana. See ei tähenda oma tunnetest eraldumist, vaid oma tunnete ja hoiakute kogemist, teadvustamist ja jälgimist. Kolmandaks ja viimaseks tuleb mõtete teadvustamine, so oma mõtlemisest, oma hetkest hetke muutuvast meelest teadlik olemine. Nagu teame, meie meel läheb kergesti rändama. Mis meie mõtetesse puutub, siis tavaliselt oleme keskendumata, ennast mittekokkuvõtvas meeleseisundis. See ongi põhjuseks, miks meil tuleb harjutada oma mõtlemise teadvustamist ja teadlik olla oma hetkest hetke muutuvast mõtlemisest.
Kirjeldatud viisil teadvustamist harjutades saavutame horisontaalse terviklikkuse. Korjame oma erinevad minad kokku ja nii sünnibki terviklik isesus. Luues korralikult ja täiuslikult tervikliku isesuse, arendame endas välja täieliku eneseteadvustamise: meist saab tõeline inimene. Kuid keskendumine ei ole ainult horisontaalne, see on ka vertikaalne. Edasi tuleb teadvus üheks tervikuks liita alateadvusega. Selleni jõutakse keskendumise objekti abil – objekti abil, millele õpitakse keskendama kogu oma tähelepanu, kuhu lastakse järk-järgult neelduda kõigil alateadvuse jõududel.
Siinkohal jõuab mõtlustaja, või peaaegu et mõtlustaja, otsustavasse punkti. Ta on valmis siirduma aistmiskogemuste maailmast või tasandilt vaimsete kujundite maailma või tasandile. Kuid sellel astmel on takistuseks nn. viis mõtlustõket. Enne neeldumise seisundisse minekut peavad need kolm tõket olema ületatud. (Viis mõtlustõket on lõplikult väljajuuritud alles siis, kui oleme jõudnud vahetu taipamiseni). Esimene tõke on soov aistmiskogemuste järele, me ihkame läbi oma viie aistmismeele kogeda meeldivaid nägemis-, kuulmis-, maistmis-, haistmis- ja puudutuskogemusi, eriti kogemusi, mis on seotud toidu ja seksiga. Niikaua kuni meie meeles valitsevad sellised soovid, ei ole meil võimalik neelduda. Kui mõtlustaja meeles on aistmiskogemuste iha, ei saa ta täielikult endasse haarata keskendumise objekti. Teiseks tõkkeks on viha ehk pahameel, mis tekib siis, kui soov aistmiskogemuste järele on tõkestatud, kui oleme pettunud. See tunne on mõnikord suunatud ihaldatud objektile endale. Kolmandaks tõkkeks on laiskus ja tuimus, mis hoiab aistmiskogemuste iha ühel ja samal tasandil – tavaliselt argiteadvuse tasandil. See sarnaneb loomalikule loidusele, seisakule, nii vaimses kui füüsilises mõttes. Neljandaks on laiskusele ja tuimusele vastandlik tõke – ärevus ja rahutus. Sel puhul ei ole me võimelised eriti kaua ühe asja kallal tegelema. Me sekeldame ja muretseme pidevalt, kuid tegelikult ei tee me ära mitte midagi olulist. Viiendaks ja viimaseks tõkkeks on kahtlus. See ei ole siiras, mõistuspärane kahtlus, see on rohkem nagu otsustamatus või koguni tahtmatus otsustada, tahtmatus end millelegi pühendada. Peamiselt on tegemist usu ja usalduse puudumisega: me ei taha tunnistada, et oleme võimelised saavutama kõrgemaid teadvuse seisundeid. Need on siis viis mõtlustõket, millel me peaksime laskma vaibuda, mida peaksime väljajuurima enne kui hakkame tõsiselt tegelema keskendumise objektiga ja valmistume sisenema neeldumise seisundisse.
Traditsioonilises budismis leiame viiest tõkkest tumestatud meelele, meie tavalistele meeleseisunditele, viis võrdkuju, kus meelt võrreldakse veega. Meel, mis on nakatunud kogemuste ihast, sarnaneb veega milles on segunenud paljud värvid. See võib olla huvitav, kuid vee puhtus ja läbipaistvus on kadunud. Meel, mis on nakatunud vihast, sarnaneb keeva veega mis kihiseb ja sihiseb. Meel, mis on nakatunud laiskusest ja tuimusest, sarnaneb läbipääsmatut umbrohtu täis kasvanud veega. Meel, mis on nakatunud ärevusest ja rahutusest, sarnaneb tuulest piitsutatud vahuse veega või koguni tormise merega. Ja lõpuks, meel, mis on nakatunud kahtlusest, ebakindlusest, sarnaneb muda täis veega. Kui viis tõket on väljajuuritud, hakkab meie meel sarnanema puhtale veele. See jahtub, puhastub ning muutub rahulikuks ja selgeks. Nüüd on meie meel valmis vastu võtma keskendumise objekti.
Ainuüksi budistlikus pärandis on väga palju mitmesuguseid keskendumise objekte. Mõned neist on üsna igapäevased ja tavalised, teised jällegi üpris ebatavalised. Kõigepealt hingamine, meie oma hingamine, sisse- ja väljahingamine. Hingamisega on seotud väga palju erinevaid harjutusvorme ja tehnikaid. Teiseks väga tähtsaks keskendumise objektiks on helid, eriti vaimsed helid, mida nimetatakse mantraks. Keskendumise objektiks võib võtta ka väga puhta, särava värvi: punase, sinise, rohelise või mõne muu värvi vastavalt temperamendile. Keskendumisobjekti saame ka inimluust, see võiks olla kaunis suur ja massiivne. Võime keskenduda mõttele või mõistele, mis väljendab mingit hüve, nagu näiteks heldus. Ja me võime keskenduda ka millelegi õige tavalisele ja maisele, näiteks küünlast või lambist kiirgavale valgusele. Samuti võime keskenduda oma kehas asuvatele psüühilistele keskustele. Ja Buddha kujule või
pildile, bodhisattvale või õpetajale. Kõikide nende objektide puhul, olgu see siis kas hingamine, heli, mantra, leek, Budda kuju või pilt jms., meie meel on võimeline neelduma ja koguni väga sügavalt.
Keskendumist ei pea harjutama iga mainitud objektiga, erinevaid keskendumisobjekte on aga võimalik kombineerida kindlaks mõtlusharjutuste süsteemiks. Keskendumisobjekte saab ka kombineerida kaudsete teadvuse taset tõstvate meetoditega, näiteks nagu retsiteerimise ja rituaalidega.
Niisiis, kui järgime kirjeldatud teed, st kui meie teadlik meel saab iseendaga üheks tervikuks, kui meie teadlik meel saab alateadvusega üheks tervikuks, kui me juurime välja viis tõket, kui me keskendume keskendumisobjektile ja kui meie sügavusest hakkavad psüühilised jõud üha võimsamalt voolama keskendumisobjekti suunas, siis hakkavad meis toimuma suured muutused: teadvuse tase hakkab aistmiskogemuste maailmast või tasandilt nihkuma vaimsesse maailma või tasandile. Teiste sõnadega me hakkame liikuma mõtluse esimeselt astmelt teisele astmele, keskendumise astmelt neeldumise astmele.
Neeldumine
Neeldumist, mõtluse järgmist astet, jaotatakse tavaliselt neljaks tasandiks. Ja läbi nende nelja tasandi jätkub vertikaalne terviklikuks saamine, mis sai alguse juba keskendumise astmel. Peab ütlema, et küsimus pole enam teadvuse ja alateadvuse üheks tervikuks liitmises, see on juba toimunud. Nüüd toimub puhastunud ja tervikliku teadvuse liitmine üliteadvusega. üliteadvuse energiad, mis on nö. puhtalt vaimsed energiad, hakkavad muutuma kättesaadavaks. Neeldumine on meele ühinemine üha kõrgemate olemise ja teadvuse tasemetega. Selle protsessi jätkudes, jämedakoelised seisundid ja funktsioonid neelduvad järk-järgult kõrgematesse seisunditesse ja funktioonidesse.
Esimesel neeldumise tasandil, nagu seda nimetatakse, esineb teatud hulgal mõtlemise aktiivsust. Me mõtleme ikka veel kord ühest, kord teisest asjast, võibolla mõtleme natuke maistest asjadest või mõtlusharjutusest endast. Teisel neeldumise tasandil niisugune aktiivsus puudub täielikult. Mõtlemine on täiesti vaibunud. Võidakse ehk arvata, et nüüd kui mõtlemine on vaibunud, muututakse elutuks ja loiuks, kuid see on suur eksiarvamus. Võiks koguni öelda, et mõtlemise puudumise tõttu muutub meie meel palju selgemaks, säravamaks, tugevamaks ja kiirgavamaks kui kunagi varem. Kuna teisel ja edasistel neeldumise tasanditel mõtlemist ei toimu, on oluline neist tasanditest mitte eriti palju mõelda, soovitatavalt üldsegi mitte. Selle asemel peaksime me püüdma tunda, mida need tasandid endast kujutavad, mitte analüütiliselt ja intellektuaalselt, vaid toetudes kujunditele, sümbolitele ja võrdkujudele. Kõige paremini aitavad meid siin neeldumise neli traditsioonilist võrdkujundit, mis pärinevad Buddha enda õpetusest.
Neeldumise esimese tasandi võrdkujuks on seebipulber ja vesi. Buddha palub meid kujutleda vanniteenrit, kes võtab ühte kätte seebipulbrit – vanas Indias kasutati seebipulbrit – ja teise kätte vett. Ta segab taldrikul need omavahel nii, et seebipulber on täielikult neelanud kogu vee ja vesi on täielikult küllastunud seebipulbrist. Seebipulbrist pole läbi imbumata jäänud kübetki seebipulbrit ja veest pole järgi jäänud tilkagi. Buddha ütles, et esimene neeldumise tasand on just selline. See tähendab, et kogu psühho-füüsiline organism on täielikult küllastunud õndsusega, vaimustusega, ülima õnnetundega ja kõik need tunded on juhitavad. Kogu olemine on sellest küllastunud, kogu füüsilises ega vaimses olemises ei ole jäänud midagi sellest õnnetundest küllastamata, midagi ei ole jäänud sellest väljaspoole. Pole ebavõrdsust ega tasakaalutust. Kõik on rahulik, püsiv, kindel: loomulikult keskendunud.
Kirjeldades neeldumise teist tasandit palus Buddha kujutleda suurt ja väga puhast, vaikset järve. Järv toitub maa-alusest allikast, nii et kogu aeg pulbitseb järve sügavusest puhast vett. Teine neeldumise tasand sarnaneb sellega. Järv on rahulik ja selge, puhas ja läbipaistev, aga tema sügavuses on midagi veel puhtamat, midagi veel säravamat ja suurepärasemat, pulbitsedes kogu aeg ülespoole. See miski on teadvuse kõrgemad seisundid, mis justkui imbuvad meisse ja on inspiratsiooni allikaks.
Neeldumise kolmas tasand sarnaneb Buddha sõnade järgi eelpoolkirjeldatud järvega, kuid selles kasvavad nüüd õitsvad lootosed. Lootosed kasvavad otse veest, olles veest läbiimbunud ja veest ümbritsetud. Võiks öelda, et nad tõesti tunnevad veest rõõmu. Samal moel, neeldumise kolmandal tasandil kümbleme me teadvuse kõrgemates seisundites, kümbleme end nendega ja imbume neist läbi, oleme nende kiirgusest läbistatud ja ümbritsetud. Buddha ütles, et kolmas neeldumise tasand sarnaneb just sellele.
Neeldumise neljanda ja viimase tasandi puhul palus Buddha kujutleda inimest, kes väga kuumal päeval kümbleb suures ja kaunis basseinis. Pestnud end puhtaks, tuleb ta sealt välja ja mähib kogu oma keha säravalt valgesse, puhtasse, uude linasse, mida Indias nimetatakse dhoti’ks. Linasse mähkunult on ta sellega täielikult varjatud ja kaetud. Neljas neeldumise tasand sarnaneb Buddha sõnade järgi just sellele. Teadvuse kõrgemad seisundid hoiavad meid kokkupuutumast teadvuse madalamate seisunditega. Just nagu oleksime ümbritsetud võimsa auraga. See ei sarnane meie sukeldumisega teadvuse kõrgematesse seisunditesse, vaid pigem nende seisundite vajumisega meisse. Veelgi enam, need seisundid hakkavad meist väljapoole kiirgama, nii et meie ümber tekib justkui kõigis suundades üha laienev mõtlusaura. Selles seisundis ei ole meid kerge mõjutada või meelestada, kuid me ise saame kergesti mõjutada ja meelestada teisi inimesi.
Need on neeldumise neli tasandit. Kui me tahame neid mäletada ja tunda, siis tuleks ehk lihtsalt meenutada Buddha kirjeldatud nelja kaunist võrdkuju. Olles läbinud need neli neeldumise tasandit, vähemalt kujutluses, võime asuda nüüd mõtluse kolmanda ja viimase astme juurde.
Vahetu taipamine
Vahetu taipamise all mõtlen selget nägemust või tajumust asjade tõelisest olemusest – budistlikus terminoloogias nimetatakse seda asjade nägemiseks nii, nagu need tegelikult on. Teiste sõnadega, kasutades abstraktsemat, filosoofilisemat väljendit, tegemist on Tõeluse vahetu tajumisega. See ongi mõtlus kogu oma sügavuses ja kõrguses, see ongi tõeline vahetu taipamine või nägemus. Niisugune nägemus või tajumus on oma loomult kahesugune. ühelt poolt, see on asjade Sõltuvusliku olemuse vahetu taipamine, st see on nägemus, et ‘maailm’ või mistahes meie ümber on maine, mööduv jne. Ja teiselt poolt, see on mittesõltuvuslikkuse vahetu taipamine, st see on nägemus sellest, mis ületab maise, nägemus ülimast Tõelusest.
Esimesena mainitud nägemusel, asjade Sõltuvusliku olemuse taipamisel, on kolm külge. Kõigepealt, näeme et Sõltuvuslikud asjad, maised asjad ei saa meile juba oma loomult pakkuda pidevat ja kestvat rahuldust. Seda tuleb otsida mujalt. Teiseks, näeme et kõik Sõltuvuslikud asjad on püsimatud. Me ei saa neist mitte midagi igavesti endale hoida. Kolmandaks ja viimaseks, näeme et kõikide Sõltuvuslike nähtuste tõelisus on vaid suhteline, mitte täielik. Neil ei ole püsivust, kestvust ega tõelisust.
Mittesõltuvuslikkuse vahetu taipamine koosneb viiest Teadmisest e. viiest Tarkusest. See ei ole teadmine või tarkus tavalises mõttes, see on midagi palju enamat. Esimest Tarkuse või Teadmise liiki võiks määratleda kui asjade terviklikkuse nägemist, st tegemist ei ole teadmisega asjade iseärasustest, vaid teadmisega kõikide asjade ühisest põhiolemusest või põhimõttest. Teiseks tuleb Teadmine kõikidest asjadest, nii sõltuvuslikest kui mittesõltuvuslikest, ilma vähemagi subjektiivsuse varjuta. Seda teadmiste liiki nimetatakse vahel peegli sarnaseks Teadmiseks, sest see sarnaneb nagu suurele peeglile, mis peegledab kõike asju just nii nagu need on – ilma subjektiivsuseta, eelarvamusteta, varjudeta, segasuseta, ähmasuseta. Peeglis on kõik asjad just nii nagu need on. Kolmandaks on Teadmine asjade täielikust samasusest, võrdsusest. Kõike nähakse eraldamatuna, tõelisusena, sunyata’na. Neljandaks on Teadmine asjade erinevusest. Täielik samasus ei tee olematuks täielikku erinevust. Tegemist ei ole ühekülgse tarkusega, me näeme asju nende täielikus samasuses, aga samuti näeme ka nende asjade mitmekülgsust – nende täielikku unikaalsust. Me näeme asju kahel viisil. Ja viimaseks tuleb Teadmine, mida teiste elavate olendite heaks tuleb teha.
Budistlikus ikonograafias sümboliseerib neid viit Teadmist või Tarkust viie buda mandala. Seda mandalat kujustades, näeme kõigepealt lõpmatult avarat ja põhjatult sügavat säravsinist taevast. Selle avaruse keskele ilmub särav valge buda kuju, kes hoiab enda käes säravkuldset ratast. Siis näeme idas sügavtumesinist buda, kes hoiab enda käes vajra’t, ‘teemant välku’. Lõunas näeme kuldkollast buda, kes hoiab enda käes säravsädelevat kalliskivi. Läänes näeme sügavpunast buda, kes hoiab enda käes punast lootost. Ja põhjas näeme rohelist buda, kelle käes on kaks ristatud vajra.
Kui kõik need viis Tarkust meis avanevad, oleme jõudnud Virgumiseni. Meist endast saab kõigi viie buda kehastus. Tõeluse vahetu taipamine on arenenud täiuseni, mõtlus on saavutanud oma piirväärtuse. Siis oleme mõistnud, mida mõtlus endast tegelikult kujutab, iseenda jaoks.