Sangharakshita eessõna kolmele järgnevale loengule
Virgumise ideaal on inimideaalidest kõrgeim ideaal. Selle ideaali teostamise peamiseks teeks on mõtlus, sest mõtlus hõlmab kõik meetodid, mis tõstavad teadvuse taset ning meelele vahetult mõjudes muudavad inimese elu. Nii nagu kõiki teisigi teadvuse taset tõstvaid meetodeid – Virgumise ideaali teostamise meetodeid – niisamuti on ka mõtlust kõige parem praktiseerida Vaimse ühingu piires, teiste sõnadega koos teiste tõeliste isiksustega, kes on vabatahtlikult ühinenud ühise eesmärgi nimel ja kus suhted üksteisega põhinevadki peamiselt pühendumisel vaimsele eesmärgile. Järgnevad kolm loengut käsitlevadki neid kolme üksteisega seotud teemat – Virgumist, mõtlust ja Vaimset ühingut.
Neid loenguid pidasin Town Hallis, Aucklandis 6., 13. ja 20.veebruaril 1975.aastal Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade (The Friends of the Western Buddhist Order, lüh. FWBO) Uus-Meremaa keskuse korraldusel. Uus-Meremaal olin viibinud juba kolm kuud, õpetasin Aucklandi ja Christchurchi FWBO-keskustes mõtlust ja vedasin mitmetes erinevates kohtades mõtluslaagreid. Uus-Meremaal sai FWBO tegevus alguse juba 1970-71 aastal, mil dharmachari Akshobya alustas Aucklandis mõtluskursuste pidamist ja Lim Poi Cheng hakkas läbiviima minu poolt peetud ja lindistatud loengute kuulamist. Nüüd, neli viis aastat hiljem on budistlik liikumine siin muutunud niivõrd tugevaks, et 9-10 inimest tahavad pühenduda Kolmele Kalliskivile – Buddhale, Dharmale ja Sanghale – st et nad on valmis saama Lääne Budistliku Vennaskonna liikmeks, Dharmachari’ks (mehed) või Dharmacharini’ks (naised) ning põhiliselt nende kutsel otsustasingi külastada Uus-Meremaad. Tegelikult esimene rühm sai budistliku ordinatsiooni juba kaks kuud varem, nii et neid loenguid pidades olid kohal ka Uus-Meremaa Vennaskonna liikmed, kes sel maal saavad olema budistlikule liikumisele kindlaks aluseks.
Ajal, mil pidasin neid loenguid, elasin Aucklandist väljaspool Waitakere Hills ‘is. Mind ümbritses tüüpiline erkroheline Uus-Meremaa mets, täis tsikaatide ja tundmatute lindude hääli. Ja öösel tulid metsast välja opossumid. Just enne loengute algust nägin loenguid reklaamivat kuulutust. Märkasin, et mu loenguid reklaamiti kui budistlikke loenguid, mitte aga kui loenguid budismist. Pean niisugust rõhuasetust oluliseks, olenemata sellest kas selline esitusviis trükiti ära kavatsetult või mitte. Budism ei ole teema, faktide kogum, millest võib rääkida ilma asja tähendusse sekkumata. Minu loengud ei olnud loengud samas mõttes nagu näiteks loengud botaanikast või bioloogiast. Aucklandis peetud loengud olid budistlikud loengud ja nii ei edastanud need üksnes ajaloolisi ja teoreetilisi teadmisi, vaid olid pigem ühe budisti – minu enda – kogemused nii ida kui lääne budismist rohkem kui kolmekümne aasta vältel.
Kuigi mõtluskursused, mõtluslaagrid ja loengud ei jätnud mulle Uus-Meremaaga tutvumiseks nii palju aega kui oleksin tahtnud, nägin seda maad piisavalt veendumaks, et vaimse elu praktiseerimise seisukohalt on siin maal võrreldes teiste maadega sama head või veel paremadki tingimused. Uus-Meremaa on väga kaunis ja väga hea kliima maa. Elu selle sinise taeva all on suhteliselt stressivaba ja elatise teenimisega pole siin suuri raskusi. Isegi Aucklandi linnas polnud näha liigset kiirustamist ega sekeldamist. Igaühele oli seal piisavalt ruumi ja värsket õhku. Inglismaast suuremal maa-alal elab vaid kolm miljonit inimest ja neist kaks kolmandikku elab kolmes suuremas linnas. Kogu maal tervikuna ei ole suuri sisemisi vastuolusid ning inimesi ei rõhu sotsiaalsed normid ega religioossed traditsioonid. Seepärast mulle tundus, et Kõrgema Evolutsiooni Teel, nii nagu see on käesolevas raamatus visandatud, oleks Uus-Meremaal suur tulevik, kui vaid viitsitakse selle praktiseerimiseks pingutada, kui vaid kasutatakse FWBO poolt üha laiemalt pakutavaid enese arendamise võimalusi. Kirjeldatud nägemus sai kinnitust 1979.aastal, Uus-Meremaad teistkordselt külastades.
Ning loomulikult, Kõrgema Evolutsiooni Teed – Virgumise ideaali – on võimalik järgida mitte ainult Uus Meremaal, vaimsele elule nii soodsates tingimustes, vaid ka mujal. Laiema lugejaskonnani jõudmiseks ongi need loengud jõudnud raamatu kaante vahele.
Tänan dharmachari Nagabodhi’t ja Nigel Selleri’t, kes aitasid need loengud kirjastada.
Sangharaksita
28.mai, 1980.
Padmaloka Retreat Centre
Surlingham, Norfolk
Inimese Virgumise ideaal
Kui budist mõtleb budismist (mida budistid nimetavad Dharmaks) tuleb talle kõigepealt meelde Buddha ehk Virgunu. Kummaline küll, aga budismiga seoses meenub ka mitte-budistile kõigepealt Buddha. Isegi kui me budismist mitte midagi ei tea, siis oleme ehk vähemalt näinud Buddha kuju või pilti, võibolla oleme sellega koguni hästi tuttav ja seoses sellega tekib meis mingi teatud tunne. Buddha pilti või kuju vaadates näeme kaunist, harmoonilise kehaehitusega meest, kes istub puu all lootosistes. Ta silmad on poolsuletud, ta näol on õrn naeratus. Buddha kuju tervikuna vaadates tunneme kuidas sellest õhkub püsivust ja tasakaalu, kindlust ja jõudu, rahu ja rahulikkust. Kõige rohkem aga avaldab mõju tema nägu. See väljendab midagi, mida on sõnades väga raske edasi anda. Kui vaatame Buddha nägu, või koguni keskendume selle vaatamisele, näeme et sellest justkui kiirgab valgust, see on valgus, see elab, sellest peegeldub põhjatu tarkus, piiritu kaastunne ja kirjeldamatu rõõm. Niisugune on Buddha kuju või pilt. Tavaliselt esindab see ajaloolist Gautama Buddha, budismi “rajajat”, kes elas Indias umbes 500 aastat enne Kristust. Kuid Buddha kujul on ka laiem tähendus. See ongi käesoleva loengu teemaks. Buddha kuju sümboliseerib inimese Virgumise ideaali.
Inimese Virgumine on budismi keskne teema ja seda budism peamiselt käsitlebki, nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Selle loenguga püüan selgitada mida mõeldakse Virgumise all ja mida tähendab inimese Virgumine.
Enne nimetatud teema kallale asumist tahan öelda mõne sõna selle loengu pealkirja kolmanda sõna kohta, tahan lähemalt vaadata sõna ideaal. Käsitlen Virgumise ideaali, kuid mida see sõna tähendab? Siinjuures ei taha ma toetuda sõnaraamatute definitsioonidele ega filosoofilistele käsitlustele, vaid piirduksin selle sõna kasutusvaldkonnaga meie igapäevases elus.
Kõigepealt tähendab sõna ideaalne ‘teatud liiki asjade hulgast kujutletavat parimat’, st kõige paremat, mida üldse võib ette kujutada. Näiteks Londonis on igal suvel kuulus ideaalkodu näitus. Igal aastal külastavad seda näitust ja tutvuvad selle erinevate osakondadega tuhanded või koguni sajad tuhanded inimesed. Nad vaatavad seal ideaalseid kööke, ideaalseid vannitube, ideaalseid garaa/ze, ideaalseid habemeajamispeegleid, ideaalseid leivanugasid, ideaalseid külmutuskappe, ideaalseid muruniitjaid, ideaalseid tugitoole või koguni ideaalseid munavispleid! Inimesed näevad seal sadu erinevaid esemeid, mis pretendeerivad omataoliste hulgast olema kõige paremad (muidugi erinevatel tootjatel võib olla erinev käsitlus sellest, mida nad loevad parimaks). Iga ese püüab täita enda funktsioone oma kõige paremal moel ja kõik need esemed üheskoos moodustavad ideaalse kodu, kõikidest kujutletavatest kodudest kõige parima kodu, täiuslikult kodu funktsioone täitva kodu. Kodu, milles tahaks elada igaüks, kui selleks oleks vaid raha.
Samamoodi me räägime ka paljudest teistest asjadest. Näiteks oleme me kuulnud, et räägitakse ideaalsest abielunaisest, keda võiks kujutleda hea kokana ja suurepärase asjade korraldajana, naisena, kes hoiab kodu täiuslikult korras, kes sõidutab mehe igal hommikul tööle, kes mitte kunagi ei küsi üleliigset majapidamisraha ja kes alati naerab mehe naljade üle. Räägitakse koguni ideaalsest abielumehest, kuigi midagi seesugust tuleb palju harvem ette. Räägitakse ideaalsest abielust, ideaalsest puhkusest, ideaalsest korraldusest, ideaalsest tööst, ideaalsest tööandjast, ideaalsest töötajast jne. Teiste sõnadega, ideaalse all mõtleme parimat, mida antud liigist üldse ette võib kujutada ja mis kõige paremini täidab oma loomulikku funktsiooni. Niisugune on selle mõiste esimene tähendus.
Teiseks tähendab ideaal mudelit või eeskuju, midagi sellist, mida võib imiteerida või kopeerida. Võrreldes sõna ideaal esimese tähendusega, ei ole selle sõna teine tähendus niivõrd levinud, kuigi need kuigivõrd kattuvad. Vastavalt nimetatud kasutusviisile, näeme et ideaalne kodu ei ole üksnes kõikidest kujutletavatest kodudest kõige parem, vaid see on ka kõikidele kodudele mudeliks või eeskujuks. Me peaksime püüdma teha oma kodu selle sarnaseks, vähemalt mõnelgi määral. Niisugune sõnakasutus peaks meid veenma, et ideaal on eeskuju. Antud juhul on tegemist ideaalse ja tegeliku olukorra võrdlusega, st et me võrdleme oma kodu, kus me praegu elame, ideaalse koduga, kus me tahaksime elada, kui meil oleks vaid selleks piisavalt raha.
Sõnal ideaalne on ka kolmas tähendus. Näiteks oletame, et küsime oma sõbralt, mida ta pensionile jäädes tahaks teha. Ta võib öelda, et see, mida ta tõepoolest teha tahaks, on sõita kuhugi kaugele kaunile lõunamaa saarale, kus on suurepärased päikesepaistelised ilmad, helesinine taevas, soe meri ja kuldsed liivarannad ning ta tahaks lihtsalt elada seal kogu oma ülejäänud elu, eemal kõigest. Aga ta võib lisada: “Oh, see ehk ei teostu mitte kunagi. See on lihtsalt ideaal.” Antud juhul väljendab sõna ideaal olukorda, mis on küll eriti ihaldusväärne ja mida võidakse ka äärmiselt selgelt ettekujutada, kuid mida mingil põhjusel peetakse võimatuks teostada. Niisiis sõna ideaal kasutatakse ülalkirjeldatud kolmes tähenduses.
Olles nüüd natuke selgitanud sõna ‘ideaal’ kasutusvaldkondi, võime asuda väga tähtsa küsimuse juurde ja hakata selle sõna tähendust vaatlema käsiloleva teema seisukohalt. Me rääkisime ideaalsest kodust ja kõik saavad aru millest on jutt. Me rääkisime ideaalsest abielunaisest ja ideaalsest abielumehest, ideaalsest tööst ja koguni ideaalsest visplist. Kuid võibolla oleme millegi kahe silma vahele jätnud? Oleme ära unustanud isiku, kes mainitud asju kasutab, kes astub mainitud suhetesse. Oleme ära unustanud inimolendi. Paistab, et ta on meie vaateväljalt kaduma läinud, nii nagu tänapäeva elukeerises kergesti juhtub. Tõeliselt huvipakkuv küsimus oleks: “Milline on ideaalne inimene?” Me kõik arvame, et teame, mida tähendab ideaalne kodu, ideaalne abielunaine või -mees, aga kas oleme kunagi mõelnud sellele, milline on ideaalne inimene, kõige parem omasuguste seast? Küsimus ei ole siin parimast töötegijast, parimast kodanikust ega mingi sotsiaalse või vanuselise rühma parimast liikmest, vaid küsimus on, milline on kõige parem inimene inimesena. Kuna me oleme inimesed, siis puudutab see küsimus meid väga sügavalt. Mis on siis meie elu ideaal? Budism vastab sellele küsimusele väga selgelt ja ühetähenduslikult. Ideaalne inimene on Virgunud inimene ehk Virgunu. Ideaalne inimene on Buddha. Seega inimkonna ideaal, iga inimolendi ideaal on Virgumine. Ideaaliks on buda-seisund, budasus.
Eelpool esitatu tekitab kolm järgnevalt käsitletavat küsimust:
– Mis on Virgumine ehk buda-seisund?
– Millel põhineb teadmine, et seisund, mida nimetame Virgumiseks, on inimese ideaal?
– Kust tuleneb Virgumise ideaal?
Loodan, et neid küsimusi käsitledes on võimalik saada ettekujutus või vähemalt üldmulje, mida endast kujutab inimese Virgumise ideaal.
Mis on Virgumine?
Budistlikus traditsioonis, kõikides budistlikes koolkondades, kirjeldatakse Virgumisest rääkides selle kolme peamist külge. Virgumist kirjeldatakse kõigepealt puhta ja kirka – või koguni sädeleva – teadvuse seisundina. Mõnedes koolkondades väidetakse, et selles teadvuse seisundis ei kogeta enam subjekti-objekti vahelist erinevust, st teadvustatava ja teadvustaja vaheline vahe kaob. ületatakse täielikult subjekti ja objekti vaheline dualism. Järgi jääb kestvalt puhas ja kirgas teadvuse vool mis ulatub kõikidesse suundadesse ühtlaselt samasuguse ja puhtana. Kuid veelgi enam, see on asjade nägemine sellisena, nagu need tegelikult on, kusjuures siin ei mõelda asjade all välisobjekte, vaid tegemist on subjekti ja objekti vahelise erinevuse ületamisega. Seepärast nimetatakse sellist puhast ja selget teadvuse seisundit Tõeluse teadvustamiseks ja ka teadmise seisundiks. Teadmine ei tähenda siin tavapäraseid teadmisi, mida kasutatakse subjekti ja objekti eristavas maailmas, vaid vahetut vaimset nägemust, kus tajutakse kõiki asju otseselt, selgelt, elavalt ja tõeliselt. Vaimne nägemus ehk ületav nägemus on vaba kõikidest pettekujutlustest ja väärarvamustest, valest ja ebaausast mõtlemisest, ebamäärasusest ja segasusest, sõltuvuslikkusest ja eelarvamustest. Seega Virgumine on eelkõige puhas, selge teadvuse seisund, ületava nägemuse ehk ületava teadmise-taipamise seisund.
Teiseks, Virgumist kirjeldatakse kui võimast ja sügavat kõikehaarava armastuse ja kaastunde seisundit. Seda armastust võrreldakse mõnikord emaarmastusega oma ainsa lapse vastu. See võrdlus pärineb Metta Sutta’st, hästi tuntud budistlikust tekstist. Buddha ütleb seal: “Nii nagu ema kaitseb oma ainukest poega ka oma elu hinnaga, niisamuti tuleks oma meeles kujustada kõikehaaravat armastust kõikide elavate olendite vastu.” Niisugust tunnet ja hoiakut tulekski endas arendada. Tähelepanuväärne on, et Buddha ei räägi üksnes inimolenditest, vaid kõikidest elavatest olenditest: kõikidest, kes elavad, hingavad, liiguvad, kõikidest aistmisvõimelistest olenditest. Nõnda tajub ja tunneb Virgunud meel. Edasi öeldakse Metta Sutta’s, et armastus ja kaastunne on südamest tulev sügav ja palav soov, et kõik olendid vabaneksid kannatustest ja raskustest, et nad kasvaksid ja areneksid, et neil läheks hästi, et nad oleksid õnnelikud ning saavutaksid lõpuks Virgumise. Armastus ja Kaastunne – lõpmatu, ülevoolav, piiritu, kõiki elavaid olendeid endasse haarav armastus – on samuti üks Virgumist iseloomustav külg.
Kolmandaks, Virgumine on lõpmatu vaimse energia seisund või kogemus. Sellise vaimse energia näiteks võib tuua ühe seiga Buddha elust. Nagu teame, saavutas Buddha Virgumise kolmekümne viie aastaselt ja pärast seda õpetas ta teisi kuni oma küpse eani, oma kaheksakümnendate aastateni, kuigi tema füüsiline keha hakkas jääma nõrgaks. Kord ütles ta: “Mu keha on kui vana katkine kaarik, mida on korduvalt parandatud ja mis vaid nööridega kinniseotult koos püsib ja tegutseb. Kuid mu meel on nii tugev ja jõuline nagu ei kunagi varem. Isegi kui mind peaks kantama ühest kohast teise kandetoolil, oleks ma võimeline vastama küsimustele, oleks ma võimeline õpetama neid, kes selleks mu juurde on tulnud. Kuigi mu keha on nõrgaks jäänud, ei ole mu mõistuse ja hinge jõud vähenenud. ” Niisiis Virgumise iseloomustavaks omaduseks on ka energia. Võiks öelda, et Virgumine on tohutu, pidevalt iseenesest tekkiva energia seisund, katkematu loovuse seisund. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Virgumine on täiuslik ja sõltumatu vabanemine kõikidest subjektiivsetest, individuaalsetest piirangutest.
Nõnda kirjeldatakse Virgumist budistlikus traditsioonis. Niivõrd kuivõrd Virgumist üldse kirjeldada saab ja niivõrd kuivõrd selles üldse on võimalik eristada erinevaid külgi. Tegelikult muutub teadmine armastuseks ja kaastundeks, armastus ja kaastunne energiaks, energia teadmiseks jne. Tegelikult ei saa eristada üht külge teisest. Sellele vaatamata räägitakse budistlikus traditsioonis mitmetest erinevatest Virgumise külgedest, selleks et edasi anda mingisugunegi ettekujutus või tunne Virgumise kogemusest. Kui tahaksite saada siintoodust paremat ettekujutust, tuleks ehk lugeda Virgumise seisundit vahendavaid luulelisi kirjeldusi (eelistatavalt budistlikest tekstidest) või teil tuleks hakata mõtlustama ja nii võiksite mõtlustamise abil jõuda vähemalt välgatusteni Virgumisest.
Niisiis Virgumise all mõistetakse budismis ülima Teadmise e. Tarkuse, Armastuse ja Kaastunde ning Energia seisundit.
Millel põhineb teadmine, et Virgumine on inimese ideaal?
Enne sellele küsimusele vastamist tuleks eristada kahesuguseid ideaale. Neid võiks nimetada ‘loomulikeks ideaalideks’ ja ‘kunstlikeks ideaalideks’. Loomulik ideaal võtab arvesse selle isiku ja asjaolud, kelle ideaaliga on meil tegemist. Kunstlik ideaal jätab selle arvesse võtmata, see on midagi, mis tuleneb väljastpoolt ja pannakse inimesele kunstlikult peale. Tagasi tulles ideaalkodu näite juurde, tuleb tõdeda, et kuitahes luksuslik ja mugav see ka poleks, pole see ideaalkoduks liikumispuuetega invaliidile, kui seal on järsud trepid. Samamoodi ei ole Henry Fordi elu ideaaliks kunstniku tüüpi inimesele.
Vastavalt esitatud eristusele võib öelda, et Virgumine ei ole kunstlik ideaal. See ei ole midagi, mis pannakse inimesele peale väljastpoolt, mis ei kuulu temaga kokku või pole kooskõlas tema loomuse ja vajadustega. Virgumine on inimese loomulik ideaal, selles ei ole midagi kunstlikku ega meelevaldset. See ideaal vastab inimese loomusele ja vajadustele. Rääkisin Virgumise olemusest ja kuigi see tundub selgelt mõistetav, näib see olevat väga harukordne, meie praegusesse kogemusse mitte puutuv. Kuid igas inimeses idanevad algsel kujul Virgumist iseloomustavad omadused. Need omadused ei ole meile täiesti võõrad, need kuuluvad meie loomusse. Igal mehel, igal naisel ja igal lapselgi on mingisugune teadmine – mingisugune kogemus – Tõelusest, ükskõik kui kauge või kaudne see ka poleks, mingil määral armastust ja kaastunnet, ükskõik kui piiratud ja valiv see ka poleks ning mingil määral energiat, ükskõik kui jäme ja ebapuhas, sõltuvuslik ja mittespontaanne see ka poleks. Kõik nimetatud omadused on meis teatud määral olemas. Need on tegelikult omadused, mis eristavad inimest loomast. Kuid Virgumise seisundis on need omadused täielikult ja täiuslikult väljaarendatud, niivõrd väljaarenenud, et meil on seda raske ettegi kujutada. Kuna teadmine, armastus ja energia on inimeses peidus (ükskõik kui embrüonaalsel kujul) ja suguluses Virgumise seisundiga, siis kokkusattudes Virgumise ideaaliga on ta võimeline sellele reageerima. Seepärast, kui keegi räägib täiuslikust teadmisest, Tõeluse vahetust kogemisest või piiritust armastusest ja kaastundest kõikide elavate olendite vastu, siis ei ole see meile midagi täiesti uut, need ei ole meie jaoks lihtsalt sõnad. Me oleme võimelised midagi tundma. Kuna meis, meie kogemuses, on juba olemas armastuse ja kaastunde seemned või idud, oleme me võimelised Virgumise ideaalile vastama, ükskõik millal või kus me sellega ka ei kohtuks, kuitahes nõrk, piiratud või moonutatud meie reageering ka poleks.
Laiemas mõttes ei saa miski muu kui Virgumine pakkuda meile täit rahuldust. Ka seepärast on Virgumine inimese loomulik ideaal. Meil võib olla mitmesuguseid naudingut pakkuvaid kogemusi, igat liiki saavutusi, kuid lõppkokkuvõttes tunneme end ikka kuidagi rahulolematutena. Budismis nimetatakse seda dukkha’ks: rahulolematuseks või koguni kannatuseks. Traditsiooniliselt eristatakse kolme liiki dukkha’t, kolme liiki kannatust. Esimest nimetatakse ‘lihtsalt kannatuseks, mis on kannatus’. Näiteks kannatame silmnähtavalt, kui lõikame sõrme või kui keegi valmistab meile pettumuse. Teiseks on ‘kannatus, mis tuleneb muutusest’. Me omame midagi, me tunneme sellest rõõmu – me saame tänu sellele suure naudingu osaliseks – kuid oma loomult see asi või suhe ei kesta kaua. Lõpuks asjad hävivad, suhted katkevad. Tulemuseks on kannatus, kuna me tundsime neist asjadest suurt rõõmu ja olime neisse väga kiindunud. See on kannatus, mis tuleneb muutusest, muutumisest, ajast. Kolmandaks on ‘sõltuvuslik olemine kui kannatus iseenesest’: kõik mis pole Virgumine, on lõpptulemusena kannatus. Ka siis kui saame endale kõik soovitud asjad ja jääme jätkuvalt nende omanikuks, ka siis jääme kusagil oma hingesopis ikkagi rahulolematuks ja tahame midagi rohkemat, midagi enamat, midagi suurepärasemat. Ja seda midagi, mida me igatseme, nimetatakse Virgumiseks. Kuna tõeline inimolend, inimene suure tähega, tõeline isiksus, ei rahuldu lõpptulemusena mitte millegi muuga. Ja see ongi alus arvamusele, et Virgumine on inimese loomulik ideaal. Virgumise ideaali isikustades ja St. Augustinilt mõnevõrra teistlikku ütlust laenates võime öelda: “Sina oled teinud meid oma näo järgi ja meie südamed jäävad rahutuks niikaua kuni nad ei ole Sinus rahu leidnud”.
Kust tuleneb inimese ideaal?
Inimese ideaal tuleneb inimelust endast. See tuleneb inimkonna ajaloost. Võime öelda, et inimese ideaali on võimalik tuletada üksnes inimolendist endast lähtudes. Kui vaatame ajaloos tagasi, on võimalik sealt leida mitmeid inimesi, kes on jõudnud tõelise Virgumiseni, kes on ületanud lõhe olemasoleva ja ideaalse vahel. Näeme inimesi, kes on endal täielikult väljaarendanud kõikvõimalikud vaimsed omadused, mis enamikul meist peituvad seemneterakestena kusagil sügavuses. Ajaloos tagasi vaadates näeme indiviide, kes on ideaali elav kehastus. Eriti idamaade, India ajalugu vaadates, kerkib esile Buddha kuju. Näeme noort aristokraati, kes Indias 2500 aastat tagasi jõudis Virgumiseni või nagu kirjutatakse budistlikes tekstides, jõudis bodhini, teadmiseni, mõistmiseni, ärkamiseni. Tema oli see, kes jõudnud Virgumiseni, pani aluse tohutule vaimsele revolutsioonile ja traditsioonile, mida tänapäeval nimetatakse budismiks.
Siinkohal tahaksin ma käsitleda mõningaid eksiarvamusi, mis on seotud suhtumisega Buddhasse ja budismi. Selle loengu algul ütlesin, et isegi mitte-budist on näinud vähemalt Buddha pilti või kuju ja võib olla on sellega üsnagi tuttav. Kuigi Buddha pildi või kujuga võidakse olla tuttav, ei saada sageli aru, mida see tegelikult esindab. Ei mõisteta, kes või mis on Buddha. Niisugune mittemõistmine või koguni vääritimõistmine on paljude inimeste pärusosaks. Peamiselt esineb kahesugust vääritimõistmist: Buddha peetakse kas tavaliseks inimeseks või jumalaks. Mõlemad eksiarvamused on kristlikes või teistlikes mõistetes mõtlemise tulemus. Kas siis teadlikult või ebateadlikult, Buddhast mõeldakse kui isikustatust jumalast, kui ülimast olendist, kes on loonud maailma ja kes valitseb seda oma jumaliku ettehooldusega.
õigeuskliku jaoks on jumal ja inimene täiesti erinevad olendid. Jumal on ‘seal kõrgel üleval’, inimene ‘siin all’ ja nende kahe vahel on suur lõhe. Jumal on looja, ta on loonud inimese põrmust. Inimene on loodud. Ta on loodud pärast mõningast arupidamist, nii nagu pottsepp loob poti. Veelgi enam, jumal on puhas, jumal on püha, jumal on patuta, inimene on aga patune ja inimene ei saa mitte kunagi jumalaks. Kristluses, theistlikus traditsioonis, oleks mõtegi inimese jumalaks saamisest mõttetu. Ja mitte ainult seda. Arvestamata ühte erandit, jumal ei saa kunagi inimeseks. Loomulikult on selleks erandiks Jeesus Kristus, kes õigeusus on jumala kehastus maapeal. Kristluses on seega kolm mõistet: jumal, inimene (nn. patune inimene) ja jumala kehastus e. Kristus. Kuhu kategooriasse jääb siis Buddha? õigeusu kritlase jaoks Buddha ei ole mingil juhul jumal (sest jumal on ainult üks). Sama ilmselgelt Buddha ei ole ka jumala kehastus, kuna vastavalt õigeusu õpetusele jumal on lihaks saanud ainult Jeesus Kristuses. Järgi jääb ainult inimene. Seega kokkupuutudes Buddha mõistega, määratlevad õigeusklikud selle tavaliseks inimeseks, sarnaseks kõigi teiste inimestega, patuste inimestega, võibolla ehk veidi paremaks inimeseks kui enamus meist. Kui tahes parem ta ka teistest inimestest poleks, jääb ta jumalast ja Kristusest ikkagi piiritult madalamaks.
Niipalju siis esimesest eksiarvamusest. Teine eksiarvamus sünnib esimesest. Budistlikku õpetust uurivad kristlikud õpetlased võivad jõuda järeldusele, et kuigi Buddha oli ainult tavaline inimene, on Buddha järgijad teinud temast endale jumala. Ka tänapäeval võib sageli raamatutest lugeda, et pärast Buddha surma Buddha järgijad jumalustasid Buddha. Neis raamatutes viidatakse tõsiasjale, et budistid peavad Buddhale palvust, aga palvetada ja kummardada on sobiv ainult jumalale. Kui kedagi või midagi austatakse ja kummardatakse, siis kristlased mõtlevad, et tegemist on jumala kohtlemisega.
Mõlemast eksiarvamusest on kerge vabaneda. Kõik, mis selleks teha tuleb, on vabastada end Kristluse haardest, sõltuvuslikkusest, mis meid kõiki mõjutab, kas teadlikult või alateadlikult. Kristlus on mõjutanud ka neid, kes end kristlaseks ei pea.
Meil tuleks lõpetada mõtlemine mitte-budistlikes mõistetes. Tuleb meenutada, et budism ei ole teistlik traditsioon, st selles ei ole kohta üliolendil, kes lõi maailma. Budismis eitatakse väga selgelt sellise olendi olemasolu. Buddha pidas usku isikustatud Jumalasse, loojasse, vaimse elu tõkkeks.
Kes või mis oli siis Buddha? Kuidas budistid temast mõtlevad? Ja mida mõtles Buddha iseendast? Kõigepealt, Buddha oli inimene, inimolend. Kuid ta ei olnud tavaline inimene. Ta oli Virgunud inimene: inimene, kes oli täiusliku teadmise, lõpmatu armastuse ja kaastunde ning ammendamatu energia kehastus. Kuid ta ei olnud sündinud ebatavalise inimesena. Temast sai ebatavaline inimene, Virgunu, tänu oma inimlikele pingutustele täielikult välja arendada endas peituv potentsiaal, idudena võrsuvad omadused. Budismis on seega kaks peamist mõistet: tavaline inimene ja Virgunud inimene. Kuigi lõhe nende kahe vahel ei ole nii ületamatu nagu jumala ja inimese vahel kristluses, on nende vaheline erinevus väga suur ja selle lõhe ületamine nõuab tohutuid pingutusi. Paljud budistid usuvad, et pingutusi tuleb teha paljude üksteisele järgnevate elude jooksul, kas siis maa peal või teistes kõrgemates sfäärides. Virgunud inimesed moodustavad seepärast omaette sõltumatute olendite rühma. Budismis suhtutakse Virgunud inimesse kui kõiksuse kõige kõrgemasse olendisse, kõrgemasse veel kui jumalasse. Sel põhjusel Virgunut kummardatakse ja austatakse. Teda austatakse kui eeskuju, kes näitab meile teed, mida kõik on võimelised järgima. Teiste sõnadega Buddhat austatakse mitte kui jumalat, vaid kui õpetajat, kui eeskuju, kui teenäitajat. Sellega seoses viidatakse Gautama Buddhale kui Lokajyestha’le. Gautama Buddhat kutsutakse Läänes lihtsalt Buddhaks, kuid Idas on tal palju mitmesuguseid hästituntuid nimesid. Teda kutsutakse Tathagata’ks, Bhagavan’iks, Arhant’iks ja ka Lokajyestha’ks.
Lokajyestha tähendab ‘maailma vanemat venda’ või ‘inimkonna vanemat venda’ ja teda kutsutakse nii sellepärast, et vaimses mõttes on ta sündinud enne meid. Buddhat kujutatakse tihti ütlemas oma õpilastele: “Te olete minu tõelised pojad, sündinud minu suust, sündinud minu õpetusest, vaimsed pärijad, mitte maised pärijad. Buddhat võrreldakse mõnikord, näiteks vinaya pitaka’s, esimesena koorunud kanapojaga. Esimesena sündinud kanapoeg hakkab toksima teiste munade koori aidates teistel väljakooruda kergema vaevaga. öeldakse, et Buddha on nagu esimesena koorunud kanapoeg, ta on esimesena purustanud teadmatuse koore, vaimse pimeduse ja rumaluse koore ning seejärel koputab ta meie teadmatuse koorikule, äratab meid oma õpetusega üles aidates meil sündida, vabastades meid pimeduse kattest.
Eelpool mainitust ilmneb, et budistlikule käsitlusele Buddhast – Virgunud inimesest – ei leidu lääne filosoofias ega religioonis samaväärset vastet. Kristlikus mõttes ei ole ta jumal ega inimene. Ta ei ole ka inimene ilma jumalata – inimene, kes on jäetud justkui omapead. Ta on midagi kõige selle vahepealset ja kõigest sellest ülalpool.
Kõige parem on Virgunust mõelda evolutsiooniõpetuse mõistete abil. Inimene on loom, kuid ta ei ole tavaline loom. Parema sõna puudumisel võiks öelda, et ta on mõistuspärane loom. Ta esindab uut mutatsiooni, uut liiki, uut kategooriat, ta on loom, kuid samal ajal määratult rohkem kui loom. Ta on inimolend, inimene. Samamoodi on Buddha inimene, aga ta ei ole tavaline inimene. Ta on Virgunud inimene. Ka tema esindab uut mutatsiooni, uut liiki, uut olemise kategooriat: ta on inimolend, aga samal ajal määratult rohkem kui lihtsalt inimolend: ta on Virgunud inimolend, Buddha.
Nüüd võime hakata käsitlema budismiga seotud eksiarvamusi. Ootuspäraselt on need tihedalt seotud Buddhat puudutavate eksiarvamustega. Budism on ateistlik usk, seega siin pole tegemist religiooniga selle sõna tavapärases, läänes kasutatavas tähenduses. Seda on mõnikord raske mõista, sest budismi on alati suhtutud kui religiooni. Võibolla ollakse seda loetud entsüklopeediast või kuuldud televisioonist või lihtsalt omatakse ebamäärast arusaama, et religioon – see tähendab usku jumalasse. Seepärast mõeldakse, et budism peab õpetama usku jumalasse. Kuid see näitab lihtsalt segast mõtlemist. Mõned arvavad, et budismis peab jumal igal juhul kuskil peituma ja nõnda tehakse oma parim, et teda leida. Nad koguni süüdistavad budiste selles, et jumalale ei ole küllaldaselt tähelepanu osutatud või et ta on hoopiski ära peidetud või kaotatud!
Kui budism ei ole religioon kristlikus mõttes, mis ta siis on? Et sellele küsimusele paremini vastata, tuleks tagasi tulla ideaalse ja praeguse, Virgunud ja mittevirgunud inimseisundi eristamise juurde. Budism, mida traditsiooniliselt nimetatakse Dharmaks, on kõik see, mis aitab meil praegust seisundit muuta ideaalseks. See on kõik see, mis aitab meil ületada lõhet teadmatuse ja Virgumise vahel. Teiste sõnadega, budism on kõik see, mis aitab meil areneda, mis aitab meid kasvada. Sel põhjusel leiame me Buddha ütlemas oma tädile ja kasuemale, Mahaprajapati Gautamale: “Kõik õpetused, mis viivad meelerahuni, kiindumatuseni, maiste eesmärkide vähenemiseni, vähenõudlikkuseni, rahuloluni, üksi olemiseni, energiani, hea üle rõõmu tundmiseni, kõikide nende õpetuste suhtes võib olla kindel, et need on Buddha õpetused.” Kriteerium on seega mitte teoreetiline, vaid praktiline. Kogu oma pika ajaloo vältel on budismis välja arenenud palju erinevaid filosoofiaid, kui neid nii võib nimetada, palju erinevaid meetodeid, palju erinevaid institutsioone, kuid kõigil neil on ainult üks eesmärk ja see eesmärk on aidata inimolendil areneda – tavalisest inimolemisest Virgunud inimolemiseni, Buddha seisundini.
Lõpetan samamoodi kui alustasin: Gautama Buddha kujuga. Ta istub Bodhipuu all, Virgumisest on möödunud mõned nädalad. ühes vanimas tekstis öeldakse, et just siis vaatas ta maailma, vaatas kogu inimkonda, mitte oma tavaliste silmadega, vaid oma sisemise vaimse “jumaliku” silmaga. Ja kui ta niimoodi vaatas kogu inimkonda, nägi ta inimkonda nagu suurt lootosi täis jõesängi. Veelgi enam, ta nägi, et ühed lootosed olid sügaval jõemudas, teised pooleldi veest väljas. Mõned aga olid tõusnud veepinnast kindlalt kõrgemale. Teiste sõnadega, ta nägi kõiki neid lootoslilli – kõiki inimolendeid – erineval kasvu astmel, erineval arenguastmel. Võiks öelda, et sellest ajast peale on budism näinud inimkonda just nõnda: taimedena mullas, millest võivad kasvada võsud, võsudest pungad, pungadest õied, lootosõied või koguni tuhandekroonlehelised lootosõied. Kuid inimolendid vajavad kasvamiseks midagi kuhu kasvada. Inimene ei arene ebateadlikult nagu taim, inimese areng on teadlik. Võiks öelda, et inimolendi puhul tähendab kasv teadvustamise kasvu. Just seepärast vajab inimene ideaali – ideaali mitte ainult oma ühe või teise külje väljaarendamiseks, vaid inimene vajab ideaali endale kui inimolendile tervikuna. Aga see ideaal ei tohi olla kunstlik, midagi, mis on talle peale pandud väljastpoolt, tema loomust arvesse võtmata. See ideaal peab olema loomulik, mis esindab inimese loomust tema kõige sügavamas tähenduses. See ideaal on inimese Virgumine ja seda ideaali olen ma püüdnud selles loengus vahendada.
Tuleb tunnistada, et paljud inimesed on tänapäeval ideaalide suhtes skeptilised ja eriti vaimsete ideaalide suhtes – võimaluse suhtes muuta olemasolev ideaaliks. Igatahes budismis ei olda skeptilised, budismis usutakse ideaali, vaimsesse ideaali, inimese Virgumise ideaali. Budismis usutakse ideaali sellepärast et budismis usutakse inimesse, inimese loovasse potentsiaali. Kuna budism usaldab inimest, innustab ta inimest usaldama iseennast. Budism ei palu inimest ‘uskuda’ ja veel vähem ‘uskuda’ budismi. Budism inspireerib Virgumise ideaalile lähenema kui praktilisele tööhüpoteesile. Budism innustab eksperimenteerima ja püüdlema.