Mille järgi tunneme ära virgunu?

Sangharakshita kirjutab oma raamatu Precious Teachers alguses, et vahel on küsitud, kas mõni tema õpetajaist oli oma vaimsel arenguteel teistest kõrgemale jõudnud. Ta jätkab: „Sama küsimuse esitas kord õpilane kolmest vaimsest õpetajast – Chattrul Rimpoche, Jamyang Khyentse Rimpoche ja Dudjom Rimpoche – koosneva kuulsa kolmiku ühele liikmele. Meister vastas: „Üks meist on tõepoolest vaimsel teel teistest kaugemal, kuid teie, õpilased, ei saa kunagi teada, kes see on.”

Kes ise pole virgumiseni jõudnud, ei näe virgunu meelt. Mille põhjal peaks siis õpilane otsustama, kas tema õpetaja on virgunud? See on asjakohane küsimus, kuna tänapäeval väidavad paljud õpetajad ja raamatute autorid, et nad on jõudnud virgumiseni. Vastuse leidmiseks pöördume Buddha enda sõnade poole paali kaanonis.

Paali kaanoni järgi tähendab virgumine täielikku vabanemist himu, viha ja pettekujutluste kolmest põhilisest meelemürgist. Sellele definitsioonile ei tehta paali kaanonis mingeid järeleandmisi. Rõhutan seda seetõttu, et mitmed kaasaegsed väited virgumisest ei lähtu sugugi nii otsekohesest ja rangest määratlusest, vaid põhinevad pigem mingil väidetaval põgusal kogemusel või kaemusel virgumisseisundist. See aga ei hävita himu, viha ja pettekujutluste meelemürke. Ja olemegi segadust tekitavas olukorras, kus paljud inimesed väidavad end olevat virgunud, tunnistades samas, et neil tuleb oma puudustest jagusaamiseks veel tublisti pingutada. Teisisõnu, nad ei ole vabad himust, vihast ja meelepettest, mis Buddha enda sõnade kohaselt tähendab, et nad ei ole jõudnud virgumiseni.

Millest tunneme ära virgunu? Canki suutras soovitab Buddha, et sobiv viis taolise väite kontrollimiseks on uurida nende inimeste käitumist, kes väidavad end olevat virgumisele jõudnud, ja jälgida, kas seal esineb mingeid himu-, viha- ja meelepetteilminguid. Nägemata teise inimese teadvusse, ei suuda me kontrollida, kas tegemist on virgunuga või mitte, kuid me saame toetuda kaudsetele tõenditele tema kõlbelisest puhtusest. Inimese kõne ja teod osutavad veenvalt tema vaimsete saavutuste ulatusele.

Vimamsaka ja Thana suutras annab Buddha üksikasjalist nõu, kuidas hinnata õpetaja käitumise eetilisust.

Kas kõlbelise puhtuse ilming on uus omadus või esinenud pikema aja jooksul? Esmakordsete avaldumiste puhul manitseb Buddha ettevaatusele ning isegi soovitab isiku tundmaõppimiseks tema läheduses viibimist ja elamist. Tema käitumist tuleks hoolikalt jälgida erinevates olukordades, pöörates tähelepanu mitte ainult esmastele, vaid ka võimalikele tulevastele reageeringutele.

Kuidas reageerib see inimene ebaõnnele? Kas ta säilitab meelerahu lähedase inimese kaotamisel, jõukusest ilmajäämisel, haigestumisel? Kas ta mõistab, et kannatusi põhjustab iseenda mina külge klammerdumine, või jääb ta vaevlema mures ja leinas? Kuidas ta reageeriks populaarsusele ja kuulsusele, juhul kui temast saab kunagi hinnatud ja kuulus õpetaja?

Kas ta kohtleb koguduse kõiki liikmeid ühtmoodi ja võrdselt? Kas tema hilisemad ja varasemad teod on omavahel kooskõlas? Kas ta esitab valeväiteid oma teadmiste ja nägemuste kohta?

Kas meelenaudinguist loobumise põhjuseks on hirm tagajärgede ees või on ta ihast tõeliselt vaba?

Kuidas ta käsitleb vaidlusküsimusi oma õpetustes ja vestlustes? Kuidas põhjendab oma seisukohti? Tuimalt ja loiult? Kas tema selgitused on lihtsad ja arusaadavad?

Need on küll ranged kriteeriumid, kuid siiski minimaalsed eetikanõuded inimesele, kes väidab, et on jõudnud virgumiseni. Mõistagi oodatakse temalt lakkamatut kaastunnet ja heasoovlikkust.

Mida teha aga juhul, kui me ei tunne oma vaimseid õpetajaid piisavalt hästi, et otsustada nende üle Buddha soovituste põhjal, või kui leiame, et nad ei ole virgunud? Pöördume tagasi Sangharakshita juurde:

„Mis minusse puutub, siis ei ole ma kunagi üritanud oma õpetajaid võrrelda nende vaimsuse põhjal. Mulle piisas, et nad olid minust tarkuse ja kaastunde poolest määratult üle ning et asjaolude kummalise kokkulangevuse tõttu oli mul õnn neid kohata ja nende õpetusest ning vaimsest mõjust osa saada.“

Kindlasti on otsustamisel abiks isiklikud kogemused, isegi teise vigade tundmine. 14 aasta eest otsustasin liituda budismikeskusega, et elada koos budistidest kaaslastega, keda pidasin oma potentsiaalseteks õpetajateks. Kuus ja pool aastat iga päev külg külje kõrval elades ja üksteise voorusi ja puudusi nähes õppisin nendelt tohutult ning neist said mulle olulised vaimsed eeskujud. Ükski mu õpetajaist ei väitnud, et on virgunu, piisas sellest, et nad olid minu kalyāna mitrad (hüvesõbrad), kelle juhendustel on hindamatu väärtus minu vaimsel arenguteel. Ei pea olema täiuslik, selleks et olla väärt õpetaja. Ka meil endil, kui meist saavad ühel päeval õpetajad, lasub vastutus jääda ausaks oma isiklike puuduste suhtes, mitte õhutada teistes eksiarvamusi oma vaimsetest saavutustest.

Kui teie vaimne õpetaja väidab, et ta on jõudnud virgumiseni, siis miks mitte järgida Buddha nõuannet Vimamsaka suutras ja küsida temalt: „Kas te võite puhtsüdamlikult kinnitada, et ei anna kunagi järele ühelegi viha- ega ärritustundele, mitte ühelegi iha- ega kirelõõmale? Kas võite puhtsüdamlikult kinnitada, et mõistate täielikult, et kõik asjad ja nähtused on püsitud, et elu on kannatus ja et kõik on tühi püsivast ja iseseisvast omaolekust; kas võite puhtast südamest väita, et tegutsete alati sellest arusaamisest lähtudes?“

Dharmachari Vaddhaka
Tallinn, detsember 2009


Kasutatud kirjandus:

  • Sangharakshita. „Precious Teachers“.
  • Canki Sutta. „In the Buddha’s Words“, lk 96 – 103.
  • Vimamsaka Sutta. „In the Buddha’s Words“, lk 93 – 96.
  • Thana Sutta. „Numerical Discourses of the Buddha“, lk 119 – 121.