värsid

Inimkeha rahus iseendaga On hinnalisem kui haruldasemgi kalliskivi. Pühitse oma keha, see on sinu see ainus kord Inimkeha võidetakse raskustes See on kerge kaduma Kõik maine on üürike Kui välku taevas Tuleks näha seda elu Kui vihmapiisa märkamatut hajumist Ilusat mis kaob Juba sündides Seetõttu sea endale siht Ja kasuta nii päeva kui ööd Selle…

Milarepa

Kesköö, pole laineid, Pole tuult, tühja paati Täidab kuuvalgus. * Veelinnud lähevad ja tulevad nende jäljed kaovad kuid ei iial unusta nad oma rada. * Kevadtuules Virsiku õied Hakkavad pudenema. Kahtlused ei kasva Oksad ja lehed. * Rõõmus siin mägede üksinduses, aga siiski nukker, Õppides Lootose Suutrat iga päev, Harjutades zazeni vankumatult; Mis tähtsust on…

Külmand kodukoldes Segan tuhahunnikut Mu ainus tuli on viimaks kustund Täielikus vaikuses Kesköö tuleb ja läheb Läbi seinte Kauge oja vulin * On vaikne, mu väike kolme-mati-maja Kogu päev pole näha ühtki hinge Istun vagusi üksiku akna all Ainsaks heliks, igavesti langevad lehed * Vihm valgub mu majja ja vaibub pooles öös, ärkan unest, valgus…

Sa küsid minult, miks läksin kaugele jäistesse mägedesse, Kohutavasse paika teravate tippude ja kaljujärsakute vahel, kuhu ronida on valus, kust laskuda on vaev, Kus pesitsevad mägede jumalad ja puude vaimud. Kas sa pole siis näinud, kas sa pole siis näinud kirsi- ja virsikuõisi kuninglikus aias Need on vast täies õies, roosad ja lõhnavad avanemas aprilli…

Su Dongpo Külastades Suure Armastuse templis kolme koolkonna õpetajat ja vaadates Hang Huizi voolitud Manjushri ja Samantabhadra kujusid. Keha viibib siin maailmas nagu unes, jõudepõlves, päevad on pikad kui aastad. Ase – kulund, pööratud-käänatud roomatt. Kärisend mungarüü, mitukord paigatud. Kutsud võõrast ööbima bambusesalus, sööma paastutoitu, jooma allikavett. Vaatan tagasi – otsatult eksimusi. Ise naeran virgund…

Ronides üles piki Külma Mäe harja, Külma Mäe rada aina jätkub: Mäekuru rahnude-kivide piirdes, Lai jõeharu, udulooris muru. Sammal on libe, kuigi vihma pole tulnud. Mänd laulab, kuigi pole tuult. Kes vabaneks küll maailma köidikutest Ja istuks minuga valgete pilvede keskel? * Tuhat pilve lõputus laotuses, Nende keskel inimene – mureta. Päeviti uitamas tumerohelistel mägedel,…

Päevad ja ööd mööduvad Kuni viimne elupäev käes. Surelike elu minema voolab Nii nagu vesi väikestest ojadest.

Kaludayin Thera