Budismi ajalugu ja ühtsus

Artikli inglisekeelse versiooni leiab siit.

Ajalooline Buddha Šākjamuni õpetas meile, et püsitus ja muutumine on elus paratamatud. Elu on sündmuste ja nähtuste vool, mis on lakkamatus muutumises. Kõik nähtused sõltuvad mingitest tingimustest ning nende tingimuste muutudes muutuvad ja kaovad lõpuks ka nähtused. Selline on Buddha seadmus vastastikusest sõltuvusest ehk sõltuvuslikust tekkest (sanskriti keeles pratītyasamutpāda).

Budism ise allub samuti sõltuvuslikkuse seadusele. Ajalooalased uuringud tõendavad püsitust ja muutusi budistlikes institutsioonides, filosoofilistes süsteemides, budismi pühades legendides ja müütides ning budismi teostamise meetodites. Budismi ajaloo mittetundmine võib põhjustada eksiarvamusi ning viia isegi fundamentalismi ja sektantluse tekkeni budismis. See juhtub, kui budismi teostajad ja kogukonnad ajavad müüdid ja legendid segi ajalooliste faktidega.

Sellise väite esitas tuntud Ameerika budismiharrastaja ja -uurija Rita M. Gross, kes on Tiibeti juhtiva õpetaja Chogyam Trungpa Rinpoche õpilane ning nüüd õpetab ise Jetsun Khandro Rinpoche kogukonnas. Rita Gross juhib meie tähelepanu hilisemast budismist pärit lugudele, kus ajalooline Buddha Šākjamuni õpetab mahajaana ja vadžrajaana budismi väljavalitud õpilastele. Need õpetused olevat sajandeid peidus olnud, kuni nad ühel sobival hetkel välja ilmusid ja neid tutvustati kui senituntud õpetustest kõrgemaid.

Budistid, kes lugusid kõrgematest õpetustest ei aktsepteerinud, tembeldati mahajaana pooldajate seas alamat sorti isikuteks ning neile anti nimeks „hinajaana", mis on halvustav termin ning tähendab „vähemtähtsat" või „väikest teed". Mõiste „hinajaana" on sektantlik ega sobi kasutamiseks, väidab Rita Gross. Sobimatu iseäranis seetõttu,  kuna on ebatõenäoline, et Buddha Šākjamuni oleks oma eluajal õpetanud mahajaana või vadžrajaana budismi. Need õpetused arenesid teatud põhjuste ja tingimuste koosmõjul välja hiljem.

See aga ei tähenda, jätkab Rita Gross, et õpetused mahajaana ja vadžrajaana koolkonna pühades müütides ja lugudes oleksid väheolulised või vähem väärtuslikud, kuna ei sisalda ajaloolist tõde. Müütides ja legendides on oma tõde, mis ei aja taga ajaloolist täpsust.

Need ei pruugi olla kõrgemad õpetused, kuid omavad sellegipoolest suurt väärtust Buddha algupäraste õpetuste tõlgenduste ja töötlustena.

Kuid miks väitsid mahajaana ja vadžrajaana pooldajad, et nende õpetused on pikka aega peidus olnud kõrgemad õpetused, mis pärinevad otse ajalooliselt Buddha Šākjamunilt? On neil ikka väärtust, isegi kui need ei ole kõrgemad õpetused? Sellele küsimusele vastamiseks pöördugem kõigepealt ühe teise Ameerika budisti ja uurija, laama John Makransky poole. Hiljem selgitame Triratna Budistliku Kogukonna (endise Lääne Budistliku Vennaskonna) rajaja Urgyen Sangarakshita vaateid.

John Makransky ise on laama Nyoshul Khen Rinpoche ja laama Surya Das'i Tiibeti traditsioonis. Ta väidab, et õpetus ei pea tingimata tulema ajaloolise Buddha Šākjamuni suust, selleks et tõene olla. Õpetus on võrdväärne Šakjamuni algupäraste sõnadega, kui see tuleneb virgumisseisundi tarkusest - mõnelt teiselt budistliku koguduse liikmelt, kes on jõudnud virgumiseni nagu Buddha Šākjamuni. Virgumise läbi omandas Šākjamuni juurdepääsu seadmuseihule, dharmakāyale, mis eksisteeris alati. Niisamuti on mis tahes teisel virgunud olendil juurdepääs dharmakāyale, hoolimata sellest, kas ta jõudis sellesse seisundisse Buddha Šākjamuniga ühel ajal või hiljem, ning see tagab tema õpetuse usaldusväärsuse.

Kuid miks väidetakse siis mahajaana ja vadžrajaana koolkonna tekstides, et need pärinevad Buddha Šākjamunilt ning on kõrgemad varasematest saadaolevatest õpetustest? John Makransky põhjendab seda nii, et kui mahajaana õpetused ilmuma hakkasid, keeldusid konservatiivsemad budistid neid aktsepteerimast ja ründasid neid just seetõttu, et tegemist ei olnud ajaloolise Buddha Šākjamuni enda sõnadega. Mispeale  mahajaana tekstide autorid mõtlesid välja erinevaid viise legitiimsuse andmiseks oma tekstidele, sh tekstide esitamine Šākjamuni nime all (või mõne tema õpilase, kelle õpetusele oli Buddha andnud heakskiidupitseri). Teisisõnu, uute mahajaana tekstide autorid mütologiseerisid ajalugu. Aja jooksul leidsid need kirjanduslikud võtted üha rohkem kasutust, kuna teksti  hakati võtma kui sõnasõnalist tõde.

Mahajaana budism ei olnud ühtne ega järjepidev liikumine sel perioodil, kui uued tekstid ja õpetused ilmuma hakkasid. Seetõttu oli iga uus õpetus sunnitud end tutvustama kui järjekordset Šākjamuni (või tema õpilase) peidusolnud kõrgemat õpetust. Väideti isegi, et need tekstid olid kõrgemad mitte ainult varabudismi või nikaaja (või nn hinajaana) koolkonna omadest, mis on kokku koondatud paali kaanonisse, vaid ka varasematest mahajaana õpetustest. Nt öeldakse 500 kuni 700 aastat peale Buddha Šākjamuni surma ilmunud Sandhinirmocana suutras, et Buddhalt pärinevad kolm järjestikust kõrgema taseme õpetust, mida tuntakse seadmuseratta kolme pöördena. Esimeseks ja madalaimaks neist on paali kaanonis sisalduvad varabudistlikud õpetused; teiseks on ületava mõistmise suutrad; kolmas ja kõrgeim on joogatšaara. Mõnede mahajaana koolkonna esindajate väitel eksisteerib isegi neljanda taseme õpetus - buddhasus.

Laama John Makransky ütleb, et selline eksitav komme oma koolkonna või traditsiooni õpetusi ja tekste ülimaks pidada on laialt levinud mahajaana ja vadžrajaana traditsioonides, Tiibeti termades ja zen-budismis. Iga traditsioon pretendeeris autentsetele Buddha Šākjamuni kõrgeimatele õpetustele. Mõistagi ei saanud kõigil õigus olla. Kahjuks on nende väidete juurde jäädud tänaseni.

Kuidas siis budismi ajalugu mõista? Milliste õpetuste lätteks võib õigustatult pidada dharmakāyat ehk seadmuseihu?

Triratna Budistliku Kogukonna rajaja Urgyen Sangharakšita jagab soovitusi nendele küsimustele lähenemiseks. Olles õppinud ja teostanud budismi theravaada traditsioonis, mis lähtub paali kaanoni varabudistlikust filosoofiast, ning mahajaana ja vadžrajaana traditsioonide raames, võib Sangharakšita ja kogu Triratna kogukonna mõtteviisi kirjeldada kui "kriitilist oikumenismi" - käsitlust, mis peab väärtuslikuks kõiki budismitraditsioone, kuid hindab neid kriitiliselt ja läbi ajaloolise perspektiivi. Nii nagu Rita Gross ja laama John Makransky, on ka Sangharakšita seisukohal, et väitel budismi pühakirjade pärinemisest otse Buddha Šākjamunilt  on vähe ajaloolist alust, kui üldse. Niisamuti pole alust arvata, nagu oleks Buddha jaganud erineva tasemega õpetusi võimekamatele õpilastele. Ei ole olemas mingeid kõrgemaid või peidetud õpetusi.

Selle asemel väidab Sangharakšita, et kõiki budismitraditsioone uurides leiame neis ühise tuumiku. Need paali kaanoni varabudismil põhinevad õpetused hõlmavad budismi kõiki klassikalisi põhiideid, nagu sõltuvuslik tekkimine (pratītyasamutpāda), neli õilsat tõde, õilis kaheksaosaline tee ja kokkupandud nähtuste kolm põhiomadust (püsitus, kannatus ja isetus). Kui budistlikud tekstid on kooskõlas nende klassikaliste õpetustega, võib nende päritoluks õigustatult pidada dharmakāyat, virgunud meelt.

Arusaadavalt kalduti aeg-ajalt Šākjamuni õpetuste algupärasest vaimust ja mõttest kõrvale. Nii tekkisid vastureaktsioonina uued elujõulised formuleeringud Buddha õpetustest. Nt kui eemalduti isetuse kontseptsioonist, kujunesid välja ületava mõistmise suutrad - mitte kui kõrgem õpetus, vaid kui Buddha originaalõpetuste eksitava tõlgenduse korrektiiv. Ning kui ületava mõistmise suutrates nähtud nihilism hakkas ebasoodsalt mõjuma, tekkis järgmise korrektiivina joogatšaara. Kõik need uued mõtteviisid lähtusid Buddha originaalõpetustest. Nagarjuna, kes oli ületava mõistmise idee ja tühjuse kontseptsiooni suurim pooldaja, kinnitas selgesõnaliselt, et tema käsitlusviis oli täielikult kooskõlas Šākjamuni pratītyasamutpāda ehk sõltuvusliku tekke õpetusega.

Seepärast õpime ja teostame me Triratna Budistlikus Kogukonnas budismi kõiki kolme teed ehk yānat - nii paali kaanonil põhinevat varajast ehk nikaaja budismi kui ka mahajaana ja vadžrajaana koolkonna budismi. Sest nagu nägime, kohtab  mõnikord mahajaana ja vadžrajaana õpetuste kohta väiteid, mis pole tõesed. Lihtne on anda järele eksitavale kiusatusele pidada neid kõrgemateks õpetusteks ja hüpata üle varabudismi paali kaanonist. Kuna budismi baasõpetused lähtuvad paali kaanonist, on see allikas dharma õpingute koostisosana äärmiselt oluline. Paali kaanoni tundma õppimine võimaldab meil hinnata hilisemate mahajaana ja vadžrajaana traditsioonide õpetusi läbi kriitilise ja ajaloolise perspektiivi.

Dalai Laama on kirjutanud, et paali kaanoni õpetused „...rajasid vundamendi kogu järgnevale budistlikule kirjandusele". Ning paali kaanoni tundmaõppimine on „iseäranis väärtuslik mitmete fundamentaalsete budistlike doktriinide mõistmiseks ja selgitamiseks".

 

Dharmachari Vaddhaka
Tallinn, detsember 2009

Kasutatud kirjandus:

Rita Gross. „Commentary: Why We Need to Know Our Buddhist History"  Buddhadharma, Spring 2009

John J. Makransky. „Historical Consciousness as an Offering to the Trans-historical Buddha". Ch. 6 in „Buddhist Theology: Critical Reflections by Contemporary Buddhist Scholars". - Routledge-Curzon.  

Subhuti.  „Sangharakshita: a new voice in the Buddhist tradition". - Windhorse Publications.

Dalai Lama. „Foreword" in „In the Buddha's Words" / edited and introduced by Bhikkhu Bodhi. - Wisdom Publications.